Disainer Kärt Maran
Saage tuttavaks mitmekülgse disaineri Kärt Maraniga
Mis tüüpi disainialased väljakutsed on valdavalt sinu töölaual ehk millega igapäevaselt tegeled?
Mul on kaks eriala, tegelen paralleelselt ehete kujundamise ja tootmisega ning keskkonna- ja näitusedisainiga. Oma ehtealased tegevused olen koondanud kaubamärgi Tohuto alla. See on paljuski vahetu käed-külge kullassepatöö, millest suure osa teen ise. Katsetan uute tehnoloogiatega, mängin materjaliga. Ehete loomisega tegelen pidevalt, praktiliselt iga päev.
Muu disainiga – peamiselt näituse- ja keskkonnadisain – tegelen oma nime alt ning projektipõhiselt. Need erialad on mitmes mõttes vastandlikud: ehted on isiklikud, intiimsed, suhteliselt lühikese valmimisajaga ning isiklikust loomeimpulsist tehtud; keskkonnadisainialased tööd on pikaajalisemad, eeldavad meeskonnatööd, on suureformaadilised, avalikud, väljapoole suunatud. Olen nende kahe maailma kooseksisteerimises leidnud enda jaoks loomingulise tasakaalu.
Fotol: Kärt Maran. Foto: Mark Raidpere
Mis on sinu moto?
Mõista konteksti. Mitte olla disainerina egoist. Ehteid tehes võib vahel olla egoist, see tuleb isegi kasuks, aga keskkonda luues peab olema märksa pieteeditundlikum. Mõnikord tuleb ka ruumi luues rõhutada tugevat emotsiooni, enamasti aga jääb disainer seal märkamatuks ning domineerima jääb edastatav info või sõnum. Ehetesse aga on silmapaistvus sisse kirjutatud, kuigi ka seal tuleb tellimuste puhul lähtuda kontekstist, tellija isikust ning soovidest.
Ehted Tohuto püsikollektsioonist. Fotod: Mark Raidpere
Mis iseloomustab sinu tööd, mis on sinu tugevus?
Ma olen praktik, tootev disainer. Need oskused laienevad ka sinna disainivaldkondadesse, kus nad tavapärased ei ole. Ma kasutan arvutit tööriistana, ent ma ei mõtle seal. Ma olen harjunud asju tegema materjalis. Ma teen makette, testin, katsetan. Nii nagu ehe, mis ei istu hästi, ei tööta, ei tööta ka näiteks näitusekujundus või muu keskkond, mis inimmõõtmetega ei klapi. Praktikuna on mul suhteliselt intuitiivne materjalitunnetus. Ma näen puusalt, kus võib tekkida ebakõla mõtte ja materjali vahel ning suudan välja pakkuda viimistletumaid ning põnevamaid lahendusi.
Mulle sobib ja meeldib teha näitusekujundusi, eriti populaarteaduslikele näitustele, viimasel ajal on lisandunud ka viidasüsteemide disaini. Mõlema puhul on algpositsioon sama – keerulise ja tihti rohke info loetavaks mõtlemine. Visuaal ise on pinnakiht, struktuur peab olema paigas ja töötama. Naudin selliseid väljakutseid. Mul on analüütiline mõtlemine ja tugev üldistusvõime, samuti hea kontekstitunnetus. On perioode, kus hommikukohvi kõrvale uudiste lugemine muutub väsitavaks. Siis loen statistikaameti koduleheküljel tabeleid.
Mida pead enda kõige õnnestunumateks projektiks/projektideks senimaani ja miks?
Mulle isiklikult üks sümpaatsemaid ning armsamaid töid viimaste aastate jooksul on tehtud Betti Alveri Muuseumile Jõgeval. Muuseum soovis, et Alveri seos linnaga oleks tuntav ka muuseumist väljaspool. Monumendi asemel sai loodud visuaalselt kerge lahendus üle linna – Alveri luuleread linna valgustipostidel. Töö valmis koostöös Tuumik Stuudioga, kellega mul on pikaajaline töö- ja sõprussuhe ning kellega oleme erinevates vormides teinud koostööd üle 15 aasta.
Fotodel: Betti Alveri luule Jõgeva linnaruumis. Foto: Marje Eelma
Konteksti mõttes üks suuremaid väljakutseid, ent see-eest üks sujuvamalt kulgenud projekte on väliekspositsioon Tartu Kaarsillal. Tartu linn on 2012. aastast kasutanud Kaarsilda väliekspositsioonide kohana. Peale Kaarsilla renoveerimist 2017. aastal otsis linn eksponeerimis-pindadele uut lahendust. Renoveerimise käigus muutusid silla proportsioonid – silla keskosa, kus varasemalt näitusi eksponeeriti, muutus kõrgemaks ning varjas vaadet jõele. Uued pinnad pidid sobituma muutunud sillaga ning võimaldama välinäitusi säästlikumalt korraldada. Kaarsild on maamärk ning tundus, et ekspositsioon ei tohiks sellega konkureerida. Uued ekspositsioonipinnad sai paigutatud jõe poole, silla reelingule. Jõele suunatud kaldpinnad kutsuvad inimesi peatuma ning reelingule nõjatuma ja lisaks näitusele jälgima jõe kulgu. Ekspositsioon annab oma tagasihoidlikul moel Emajõele tagasi, mitte ei võta.
Fotol: Välinäitused Emajõe Kaarsillal. Vanemuise 150. sünnipäevale pühendatud fotonäitus dRAAMAT. Foto: Marje Eelma
Fotol: Välinäitused Emajõe Kaarsillal. Tartu Linnamuuseumi näitus "Eesti mõeldi välja Tartus". Foto: Marje Eelma
Ei saa mainimata jätta ka JutuPeatust, mis tõi mulle ning Tuumikule 2018. aastal ADC*E nominatsiooni Euroopas. Selle projekti mastaap on aukartustäratav ning Tartu Linnaraamatukogu kuraatorite metsiku töö tulem. JutuPeatus markeerib 100 kirjandusega seotud paika üle Eesti. Valimis on nii pealinna tänavaid kui kaugeid äärealasid, igaüks neist tähistatud JutuPeatuse viidaga, mis sisaldab tekstikatket viidatavast teosest ning linki veebilehele, kust saab kuulata eesti näitelejate poolt sisse loetud tekste. Mul tekib siiani kerge kananahk, kui ma vaatan JutuPeatuste kaarti, ning puhas rõõm, kui kohtan mõnda viita pärismaailmas, olgu see siis kodulähedases Politsei pargis või Alatskivil. On olnud au panustada selle visiooni teostumisse.
Fotodel: JutuPeatus Alatskivil. Foto: Marje Eelma
Fotol: JutuPeatuse kaart. Graafiline disain Tuumik Stuudio
Fotol: JutuPeatus Tartus. Foto: Marje Eelma
Mis sind inspireerib, kust ammutad igapäevaselt inspiratsiooni?
Mind töölepanevaks ning edasiviivaks jõuks on uudishimu. Mulle meeldivad tööd, mis jäävad mugavustsoonist väljapoole. Ka kontekst on oluline. Keskkonnadisaini puhul inspireerib see keskkond, kuhu ta mõeldud on, kuidas seda kasutatakse, kuidas seda võiks kasutada ning kas ma saan seal disainerina midagi ära teha, positiivselt kaasa aidata. Ehete puhul inspireerivad konkreetsed inimesed – võin lõputult inimesi kohvikutes jm avalikes ruumides jälgida ning mõelda, milline ehe ühele või teisele sobiks. Praktiliselt kõik mu ehteseeriad on niimoodi alguse saanud, nad on kellelegi konkreetsele tehtud, lihtsalt need inimesed seda ei tea ning tavaliselt mind ei tunnegi.
Ning mõlemal erialal muidugi head partnerid. Mulle meeldib, kui inimesed teevad oma asja südamega, olgu selleks tellija, kuraator või teostuspartner.
Milline on su põhiline kliendiprofiil?
Ekspositsiooni ja keskkonnadisainis on mu klientideks seni olnud põhiliselt avaliku sektori asutused: muuseumid, raamatukogud, linnavalitsused jms. Ehete vallas peamiselt erakliendid, sekka mõned korporatiivtellimused, näiteks Arvo Pärdi Keskuselt, Vabariigi Presidendi Kantseleilt, Rahvusraamatukogult jne.
Milline on tööprotsess kliendiga, sellest hetkest alates kui klient uksest sisse astub?
Kõik algab lähteülesandest, vahel tuleb see koos tellijaga sõnastada. Räägime läbi tööprotsessi, ajakava, finantsid. Vaatame üle materjali, mis tellija on kokku pannud või lepime, kuidas seda teha. Kui rääkida keskkonnadisainist, siis jääb töö esimesse etappi kindlasti lokatsiooniga tutvumine. Tavaliselt on esimene kohtumine ja paikvaatlus koos kliendiga, hiljem käin ise mitu korda incognito kohta vaatamas-jälgimas. Näituste puhul olen hakanud kasutama vaheetappi, kus teen sisukuraatorile esmalt näituse algmaterjalist mahtude ja kasutatavate meediumite visuaalse üldistuse. See on annab hea ülevaate, kas näitus püsib koos. Keskkonnadisaini, eriti näituseprojektide puhul on koostöö tellijaga tihe. Mul ei ole seni olnud ühtegi projekti, kus ma saan töö alguses valmis sisumaterjali, mille ma ära vormistan. Mulle meeldib, kui saan kogu protsessiga algusest peale seotud olla. Struktureerin uue projekti alguses alati kogu tööprotsessi, jagan töö etappideks nii, et uue kallale ei minda enne, kui eelmise etapi eesmärk on saavutatud. Nii on hea kõigile osapooltele ning see vähendab tühja tehtud töö hulka nii mulle kui kliendile.
Vahel on tööprotsess kahjuks ka väga bürokraatlik. Kurb on vaadata inimeste raiskamist – kui doktorikraadiga inimesed peavad sisuliselt tegelema nö kustukummi hangetega. Ma ootan ja loodan siiralt, et hangete vallas muutuvad Eestis asjad mõistlikumaks.
Milliseid kliente sooviksid tulevikus enda juures rohkem näha, milliseid töid, mis valdkonnas tahaksid lisaks teha?
Ehete vallas meeldib mulle lisaks Tohuto püsikollektsioonile tegeleda korporatiivsete tellimuste ja erimeenetega. Tootva disainerina suudan ma pakkuda põnevamaid lahendusi kui stantsitud rinnamärk, kasutada huvitavaid materjale ja tehnoloogiaid ning pakkuda ka seal kaasaegse ehte kvaliteeti.
Keskkonnadisainis meeldib mulle kohaspetsiifilisus. Näitusekujundus. Viidandus. Keerulise info elegantseks tõlgendamine. Üha enam paeluvad ka avaliku linnaruumi objektid.
Fotol: Tsensuurimärk. Erimeene Rahvusraamatukogu näitusele
“Keelu alla! Balti raamat 1918–1940“. Foto: Marje Eelma
Mis on su ambitsioon, kus näed oma tegemisi järgmise viie aasta pärast?
Näen ennast ka viie aasta pärast mitmes valdkonnas tegutseva disainerina. Olen varasemalt töötanud mitmes muuseumis ning organisatsioonis in-house disaineri, konsultandi ja kuraatorina. Mul on iseseisva disainerina veel pikk tee minna. Kui elu pakub põnevaid projekte, siis see ongi see, mida ma teha tahan. Nii täna kui viie aasta pärast. Mulle meeldib disaineri töös selle elukutse tsüklilisus. See, et su lauale jõuab täiesti uus töö, täiesti uus klient, täiesti uus väljakutse. Peale igat projekti olen jälle natuke targem ja osavam kui enne seda. Töö ei lähe niimoodi ka aastatega igavaks.
Mis on see üks asi, mis peab alati su tööruumis olemas olema, mis annab selle õige tunde?
Ma ei ole rituaalne inimene. Kui just midagi välja tuua, siis võimalus märkmeid teha. Valgus ja avar vaade ei tee ka paha.
///
Kärt Maran kuulub Eesti Disainibüroode võrgustikku, kuhu hetkel kuulub 50 disainibürood/disainistuudiot. Võrgustiku andmebaasiga saab tutvuda siin.
Kuidas olla tark disainitellija?