Grete Lehemaa: mind sütitavad inimesed ja nende reaktsioonid
Mullu Eesti Disainiauhindade konkursil SÄSI ehk parima noore toote-, tekstiili- või moedisaineri auhinna pälvinud disainer Grete Lehemaa uurib ja praktiseerib spekulatiivset disaini. Intervjuus räägib ta lähemalt, kuidas ta selle Eestis veel vähetuntud disainiharuni jõudis, mis see endast kujutab ning millised on tema tulevikuplaanid.
Fotol: Grete Lehemaa
Palun räägi natuke oma taustast. Kuidas disaini juurde jõudsid, kus õppinud ja praktiseerinud oled?
Disaini juurde jõudmine on olnud paras rännak. Viimane ehk siis disainialane haridus on mul Kõrgemast Kunstikoolist Pallas, kus ma õppisin neli aastat rakenduskõrgharidusõppes mööblidisaini. Lõpetasin kooli eelmise aasta suvel. Enne seda olen ma õppinud põgusalt ajakirjandust ja ajalugu.
Mööblidisaini osas ei olnud mul tegelikult väga kõrgeid ootuseid, aga nendest õpingutest kujunes minu jaoks väga põnev ja oluline periood.
Viljeled sellist põneva nimega disainiharu nagu spekulatiivne disain. Palun seleta veidi lahti, millega on tegu ja millist probleemi selle abil lahendada püüad?
Sellest on nüüdseks peaaegu aasta, kui ma hakkasin intensiivsemalt spekulatiivse disainiga tegelema, aga vaatamata sellele on mul siiani üsna keeruline seletada, mida see endast täpselt kujutab. Avastasin selle ala ühe semestri vahetusüliõpilasena Rootsis Göteborgi Ülikoolis õppides, kus ma puutusin esimest korda kokku selliste terminitega nagu spekulatiivne disain ja conversation piece, mis on otsetõlkes jutualustaja. Tegin seal ka praktika ühe kunstnik-disaineri juures, nii et lõpuks olin ma Rootsis kokku üheksa kuud. See kõik toimus siis õpingute raames Pallases.
Kui aga püüda natuke seletada spekulatiivse disaini olemust, siis see on disainiharu, mis tegeleb probleemidega disaini ja kunsti piirimail. Selle eesmärk on sütitada arutelu, tehes seda disainiprotsessi kaudu, mis baseerub topeltteemandi meetodil. Esimene etapp on vaadata kaugele tulevikku, suisa utoopia tasandile. Toon siin enda lõputöö näite, kus minu utoopiaks oli maailm, kus dementsust ei eksisteeri. Teine etapp seisneb hetkeolukorra kaardistamises selles valdkonnas. Protsess seisneb teekonnas utoopiast tänasesse päeva ja viiside leidmises, kuidas sinna jõuda.
Kas see protsess on ainult teoreetiline või on selles praktiline külg ka?
Selles on praktiline nurk ka ehk selle protsessi käigus luuakse artefakt, milleks võib olla näiteks prototüüp mingist tootest, mis võiks aidata soovitud tulemust saavutada. Tegemist on füüsilise objektiga, mis suunab uurimusele, mis seal taga seisab. Mina lõin lõputöö raames kolm stsenaariumi, millest ühe osana lõin laua, mis treenib kognitiivseid oskuseid ja see on suunatud nii lapseeas kui ka täiskasvanud inimestele ning ka neile, kes juba on dementsed. Eesmärk oli siiski see, et see ei ole veel valmistoode, vaid et see oleks piisavalt intrigeeriv ja dünaamiline, mis muutub ajas ja tekitab küsimusi, miks suunata sellele probleemile tähelepanu.
Miks valisid oma uurimistööks ja laua prototüübi näol väljundiks just dementsuse teema?
Ma viisin end teemaga kurssi ja uurisin põhjalikult, mis probleemid meil maailmas hetkel kõige aktuaalsemad on. Maailma Terviseorganisatsioon on toonud dementsuse välja kui ühe olulisema probleemi tervisevaldkonnas. Teema arenes välja mu Rootsi projektist, mis tegeles kodukeskkonnaga. Kodukeskkonna mõiste on palju muutunud – me töötame palju kodust, veedame seal rohkem aega ja nii vajame rohkem stiimuleid sellesse keskkonda. Lõputöö arenes sellest edasi, aga keskendus rohkem objekti ja inimese suhtele.
Fotol: Grete laua prototüüp
Kas oled jõudnud ka oma lõputöö väljundit ehk laudu testida või on see hetkel ikkagi utoopia tasemel?
Ma ei ole jõudnud seda veel reaalses elus testida, näiteks mõnda hooldekodusse viia. Aga mul on hea kogemus lastega, kes võtsid väga hästi need objektid vastu, mängides erinevate pindade ja materjalidega. Samas ma väga sooviksin selle laua kusagile päriselt rakendamiseks anda, aga kuna see on prototüüp, siis tunnen, et pean enne sammu edasi astuma ja tegema selle paremini kasutatavamaks.
Kas need teised projektid on samuti spekulatiivse disainiga seotud?
Mõned on. Näiteks on mul käsil oma väikese stuudio arendamine ja podcast’i tegemine, mida saab ilmselt varsti Spotify’st kuulata. Selle nimi saab olema „Ülemõtlejad“ ja seal räägime me muu hulgas sellest, kuidas üldse disainist rääkida ja kuidas seda mõista. Teeme seal natuke n-ö teavitustööd ka spekulatiivse disaini kohta.
Kusagil n-ö palgatööl ma hetkel ei ole, küll aga on mul projektid, mida ma teen töö eesmärgil ja selle kõrvalt tegelen spekulatiivse disainiga. Projekte teen kogu aeg, näiteks ka sisekujunduse vallas, samuti olen väikese koormusega õppejõud Pallases. Niimoodi ma vaikselt toimetan ja kogu mu elu keerleb suuresti ümber disaini.
Kas spekulatiivne disain on Eestis midagi uut? Kas sellega tegeleb veel teisigi disainereid?
Ma olen otsinud Eestist teisi selle ala viljelejaid, aga ma ei ole seni leidnud inimesi, kes sel viisil probleeme lahendaks. Ehk siis aktiivset tegevust selles vallas minu teada ei toimu, küll aga on EKAs kunagi olnud üks koolitus selle kohta ehk äkki ma pole lihtsalt neid inimesi leidnud. Spekulatiivne disain on üleüldse väga uus suund disainis.
Võib-olla sellega mingil määral siiski tegeletakse, lihtsalt ei teata, et seda nimetatakse spekulatiivseks disainiks?!
Just, absoluutselt, ma usun ka, et mingites etappides sellega tegeletakse, aga ehk ei ole sellele veel antud spekulatiivse disaini nimetust. Nii et ma täitsa esimeseks inimeseks end selles vallas Eestis ei pea, küll aga ehk disaineriks, kes selle alaga teadlikult ja süstemaatiliselt tegeleb.
Disain on oma olemuselt väga eluline, puutume sellega kokku igal sammul ja see ei ole midagi eraldiseisvat. Milliste teiste distsipliinide või oma eriala professionaalidega oma töös kokku puutud ja koostööd teed?
Mu lõputöö käigus avastas ka mu juhendaja enda jaoks spekulatiivse disaini. Ta ise on Pallases mööblidisaini eriala lõpetanud ja on tegemas magistrikraadi EKAs ning temaga me arendame ka eelnevalt mainitud stuudiot.
Ma olen palju uurinud, sealhulgas ajuga seotud teemade kohta, aga otseselt koostööd teiste eriala inimestega veel teinud ei ole. Ma lasen sellel protsessil orgaaniliselt kulgeda ja küll need õiged inimesed mu teele ise õigel ajal satuvad. Spekulatiivse disaini projektidega ei saa liiga kiirelt tulevikku hüpata, see ongi protsess ja peab lahti mõtestama, miks sellega just praegu peab tegelema.
Prototüüpe ja objekte võin ma teha ning vestelda sellel teemal, aga kui liikuda edasi sellega, kuidas seda päriselt igapäevaelus rakendada, siis hetkel ma olengi selles punktis, kus ma otsin, millise nurga alt täpsemalt sellele probleemile läheneda.
Mis Sind sütitab ja inspireerib - seda nii üldiselt kui ka tööalaselt?
Ma arvan, et saan enim inspiratsiooni inimestelt. Nemad on minu kõige suurem sisend ja mind huvitab, kuidas inimesed võtavad minu pakutud informatsiooni vastu ning kuidas nad reageerivad. Ka mu lõputöös oli üks küsimus, mis käsitles seda, kuidas inimesed üldse mõistavad, mis mul seal lõputööde näitusel üleval oli. Ma kogun inimestelt tagasisidena saadud informatsiooni ja peegeldust teadlikult. See on minu jaoks kõige huvitavam n-ö hallala, et anda mõista, et see on objekt igapäevaelust, aga samas lükkab ja annab ainest diskussiooniks.
Kas osaled ka näitustel? Kus Sinu töid näha võib?
Mu lõputöö juhendajaga oli meil üks näitus talve hakul Tartus, aga see oli pigem selline kiire katse, et näha, kuidas inimene reageerib ja näituse vastu võtab. Enda loomet oli seal väga vähe, pigem oli oluline kontseptsioon ning kogu see näitus sündis kohapeal inimese ja keskkonna koosmõjul.
Praegu on ka mõned projektid käsil, mis võiksid näituse formaadini jõuda. Kui ma mõtlen näitusele, siis minu jaoks on see pigem mingi olukorra loomine. Näen, et näitus võiks olla interaktiivne ja inimesi kaasav.
Hetkel mu töid kusagil avalikult näha ei ole, aga mul on tegemisel koduleht, kus mu portfooliot tulevikus näha võib.
Milliseid disainereid ise imetled? On Sul eeskujusid?
Mulle väga meeldib selline disainiduo nagu Forma Fantasma. Nad on Itaaliast pärit disainerid, kes tegelevad samuti uurimusel põhineva disainiga. Neil on seejuures erinevaid väljundeid, nad ei piira ennast ainult ühe meediumiga – neil on näitaks palju 3D-d, aga ka palju füüsilisi objekte. Nad on selles osas tugevad suunanäitajad.
Teine disainer, keda imetlen, on Sander Wassink, kes on õppinud Eindhovenis ja tegutseb peamiselt Jaapanis. Ta teeb samuti väga sütitavaid projekte, mis tekitavad pisut poleemikat.
Võitsid eelmise aastal Eesti Disainiauhinadel SÄSI tiitli. Mis Sa arvad, mis oli peamine, mis Sulle selle auhinna tõi ja mida see Sinu jaoks tähendab?
Usun, et tiitli tõi mulle ikka spekulatiivse disainiga tegelemine, lisaks lõputöö ja Rootsi projekt. Lisaks mängis ilmselt rolli ka teema uudsus.
Kindlasti andis see tiitel mulle juurde lisaimpulsi edasi toimetamiseks, kuna mul on olnud spekulatiivse disaini või üldse disaini osas ka oma kahtlusi ja kõhklusi, kas ja kuidas sellega edasi minna, isegi kui ala väga meeldib.
Hakkasin pärast SÄSi saamist ka kohe oma stuudio loomisega toimetama, aga mingil hetkel sain ma aru, et mul pole kusagile kiiret - pean aja maha võtma ja aru saama, mis võimalused sellega tegelemiseks on ja mida ma üldse selle alaga saavutada tahan.
Sa mainisid oma tulevikuplaanides oma stuudiot, podcast’i, kodulehte ja näitusi. Kas midagi on veel?
Ma püüan hoida oma asju tehtavuse piirides. Mõnikord on hea unistada, aga selleks, et jõuda asju teha ja mitte end üle koormata ootuste ja lootustega, olen otsustanud edasi liikuda sammu haaval. Olen hetkel võtnud ka õpingutes pausi ehk magistrantuuri ei ole kandideerinud. Spekulatiivne disain jääb kindlasti mu tegevustesse ja tulevikuplaanidesse. See meeldib mulle ja inspireerib mind, kuna seda saab rakendada väga erinevates valdkondades, omades suurt kaalu näiteks graafilises disainis või digiturunduses. See on ka põhjus, miks ma aina rohkem digimaailma poole vaatan.
Lisaks tahaksin ma ikkagi veel korra Eestist ära käia, et tagasi tulla. Soovin näha, kuidas selliste teemadega mujal toimetatakse. Tean, et spekulatiivset disaini praktiseeritakse palju näiteks Taanis ja Hollandis ning need on ka kohad, kus ma ennast mõnda aega tegutsemas näen. Lisaks on New Yorgis üks tore stuudio, kes selle teemaga tegeleb. Ma pole ka välismaal õppimist välistanud, ent soovin ikkagi oma teadmiste ja kogemustega tagasi tulla, neid siin rakendada ning tekitada ka siinset kogukonda selles valdkonnas.
Intervjueeris: Laura Reiter
Disainerid, kelle süda tuksub jätkusuutlikkusele