Intervjuu: Angela Oguntala ja Luke Sturgeon strateegilisest tulevikeseirest 

Mõistmine, kuidas tänapäeva kiirelt muutuvad protsessid meie igapäevaelu mõjutavad, on võtmeks paremale arusaamisele meie maailmas toimuvast ning suunab meid avastama uusi võimalusi. Strateegiline tulevikuseire on laialt levinud lähenemine nii riikide kui ka ettevõtete seas, võimaldades meil paremini mõista praeguste trendide võimalikke arengusuundi ja nende mõju, kavandada erinevaid tulevikustsenaariume ning valida välja eelistatud visioon, luues samal ajal vastupidavaid strateegiaid ja teekondi nende saavutamiseks.

Septembri lõpus viisid Disainikeskuses läbi Tulevikuseire meistriklassi Angela Oguntala ja Luke Sturgeon disainistuudiost Greyspace. Meistriklassi järel viis Johanna Vallistu nendega läbi intervjuu ning uuris, mis neid tuleviku teemade juurde on toonud ning mis on nende nägemus tulevikeseirest.

Mis pani teid tulevikuga tegelema? Kuidas te selles valdkonnas tegutsema hakkasite? Ja kas teil oli enne seda muu töö?

Luke: Süütunne! Just nii olen ma seda teistele selgitanud. Minu taust on disainis, kogemusedisainis, interaktsioonidisainis, tootedisainis ja teenusedisainis, peamiselt interaktsioonidisainis, kuid hargnenud kümnendi jooksul aasta-aastalt erinevates suundades. Selle töö (ja eriti koolitustegevuse) käigus, mida rohkem ma mõtlen disaini praktilisele küljele, olen ma oma teekonnal märganud, et disain on äärmiselt keskendunud probleemide lahendamise tööriistadele ja protsessidele. Andke mulle probleem ja ma lahendan selle disainiga. Ma teen asja valmis. Siis läheb tavaliselt nii, et lõpptulemus, olenemata probleemist, on mingi toode või teenus, mis tähendab, et kõike saab lahendada mingi toote või teenusega. Mulle tundus, et see polnud päris õige. Minu arvates ei leia me vastuseid mitmetele olulistele küsimustele. Me jätame midagi vahele. Me väidame, et teeme kõike õigesti, aga tegelikult üritame üksnes lisada uusi jooni. Nii tekkiski mul süütunne, et enda sõnul teen ma ühte asja, tegelikult aga seisneb minu töö milleski muus. Ma püüan neid suuri probleeme lahendada. Ma ei mõtle pikas perspektiivis, vaid üritan lihtsalt luua uusi omadusi toodete jaoks, millel oleks müügiedu. Mulle tundus, et asi ei saanud sellega piirduda. Me tundsime Angelaga mõlemad seda. Mida me saaksime teha? Nii hakkasimegi me koos Angelaga seda miskit muud otsima. Meie jaoks oli see miski muu tulevikku suunatud mõtlemine ja strateegiline tulevikeseire. Ja mõnede põhiküsimuste leidmine: Miks see juhtub? Mis on selle tegelik algpõhjus? Kuidas mõjutada algpõhjuseid? Sest tulevik tähendab kriitiliste küsimuste esitamist, mis ei piirdu disainiga. Niisiis, süütunne.

Angela: Minu puhul polnud asi niivõrd süütundes, vaid ma olen mõelnud rohkem ajale. Ma olen pärit USA idarannikult. Hakkasin mõtlema, kuidas me elus aega kasutame, milliseid tagajärgi on kaasa toonud kiirustamine, kiirtoit, kiirmood, kiirkõne, kiirkõnd, kiir-mis-iganes, kui palju on meie elu ja töö stiimulid seotud kiire ajaga, ning kui jätkusuutmatu on see üldiselt ja minu enese jaoks. Võib öelda, et minu igapäevases tegevuses ja töös tekitas see ohtralt probleeme. Ning ma mõistsin, et ei tegelenud sellise elu või maailma kujundamisega, nagu oleksin tahtnud. Seepärast tahtsin ma rääkida rohkem pikematest perspektiividest, elu teistsugusest ajastamisest, olles seejuures endiselt produktiivne, suuteline saavutama soovitud tulemusi ja tegema samu asju, lihtsalt mõistes, et seda saab teha teisiti. Selgus, et kedagi ei huvitanud pikas perspektiivis mõtlemine või pikaajalised tagajärjed. Küll aga huvitas inimesi tulevik – selles oli midagi võimsat ja huvitavat ning mõte uutest võimalustest ahvatles.

Ja nii oli mul piisavalt õnne, et oma töö piisavalt varases staadiumis, kui ma olin hakanud uurima pikemas perspektiivis mõtlemist ning kiirustamise ja kõigi sellega kaasnevate probleemidega võitlemist, ütlesid mõned nõuandjad mulle, et ma peaksin sellega jätkama. Kui me Luke’iga koos õppisime ja magistrikraadi saime, soovitati meil kõike seda lisaks veel tulevikeseirega kombineerida. Mõned inimesed ütlesid, et seda tööd, mida me koos Luke’iga juba tegime ja arutasime, sai vägagi hästi seostada tulevikeseire alase tegevusega. Nii hakkasimegi seda uurima ja tegema. Aga peale selle olin ma ka lihtsalt tüdinud ja väsinud sellest, kuidas inimesed ütlesid: “Kuule, võib-olla toimib maailm just niimoodi?”. See ei pea toimima niimoodi! Ja see põhjustab kõikidele ohtralt probleeme. Seega kuidas võiks asjad teisiti olla?

Tulevikeseire valdkonnas käib tuline vaidlus, kas me peaksime valmistuma tulevikeks, mis juhtuma hakkavad, või tuleks võtta hoiak, et me oleme ise tulevike loojad. Võtame näiteks kliimamuutuse – millisel määral saab inimesi teavitada, et me saame ise asju muuta, ning millisel määral peame me kohanema? Mis on teie seisukoht? Kuidas te tavaliselt seda edasi annate? Kas me oleme tuleviku loojad? Või peaksime kasutama tulevikeseiret, et olla valmis asjadeks, mis kunagi toimuvad?

Angela: Minu arvates ei ole tegelikult üldiselt “kas see või teine variant” lähenemine võimalik. Valikut ei ole ja me peaksime tegema kõik, mis meie võimuses. Niisiis põhineb meie töö tugevalt missioonipõhisel innovatsioonil, me ise oleme tuleviku loojad. Meie olevik ehitati disainiga ja ka meie tulevik ehitatakse disainiga. Miski ei toimu juhuslikult. Muidugi on teatud mõjusid, mis toimuvad, kui sa käivitad ühe suuna, sest kui sa töötad välja mingi kavandi või toote, tekitab see uusi käitumisviise. Seda tuleb ette. Kuid meie praegune maailm ehitati disainiga ning valikud, mida me teeme mõjukate organisatsioonide ja üksikisikutena, kogu ühiskonnana, moodustavad tegevuse, mis loob tuleviku. Samal ajal oleme me aru saanud ja peame mõistma, et mõningate tulevikestsenaariumide jaoks tuleb valmistuda. Minu arvates avardab valmistumine olulisel määral loovust ja vaatepunkti, sest nende jaoks, kes usuvad tuleviku loomise võimalikkusesse, tähendab selle valmistumise rakendamine, erinevate võimaluste ja trajektooride peale mõtlemine, arvestades tuleviku erinevaid variante, iseenda teguri mõistmist. Minu meelest ei tähenda valmistumine enda arvamuse välistamist. See võib tegelikult panna sind nägema iseenda tegurit, sest erinevateks võimalusteks valmistumise käigus hakkad sa mõtlema: hea küll, ma valmistun selleks, aga kui me teeksime need paar asja teisiti, saaksime me selle tuleviku mõju vähendada, liikuda teises suunas. Seega sõltub kõik minu arvates kuulajaskonnast, nende lähtepunktist ja sellest, kuidas sa nendega tegeled, et seda näha; muidugi peame me mõlemat tegema. Kuid alustada tuleb sellisest tulevikust, mida me tahame. Ja selles seisnebki tulevike loomise mõte. See on minu algpõhimõte. Peale selle tuleb mõistagi teekonnal kohaneda, olla kohal, olla valmis ning kohtuda inimestega seal, kus nad asuvad ja näha juba toimivaid mõrasid ja süsteeme. Ühesõnaga – me peame midagi tegema.


Selle küsimuse taust on muidugi kliimakriis ja noorte inimeste hoiakud. Küsimus on järgmine: Kuidas saaks tulevikeseire aidata neid aktiivseks muuta, ent samas mitte anda võltslootusi valdkondades, kus enam eriti lootust pole?

Luke: Mul on selle kohta mõned mõtted. Minevikus on meil olnud mõned kliimaprotsessiga tegelemise projektid. Olen sinu sõnadega kliimamuutuse kohta väga sarnasel seisukohal, sest ühed inimesed ütlevad: “Näe, me tegeleme selle värgiga.” Ja teised rühmad tegelevad samuti millegagi. Ja me oleme nende kogukondadega seotud, aga keegi ei tee koostööd ega aruta omavahel asju, meil puudub suur pilt sellest, kuhu me teel oleme. Nii me püüamegi omal moel nende probleemidega võidelda ja tulekahjusid kustutada ning kliimamuutusega tegeleda. Paljud erinevad tegijad ja rühmad püüavad muutusi sisse viia või asju muuta. Selle tulemusena on meil küll olnud kliente, kes asjast räägivad, aga puudub olukord, kus kõik tuleks kokku ja ütleks: “Vaat see on see, mille pärast me võitleme ja kuhu me teel oleme”. Ja nii me jõuamegi tagasi küsimuse juurde, millist tulevikku me soovime. Jagamise, ühise eesmärgi ja koostöö juurde. Sest tihti on asi selles, et me võitleme nende teiste organisatsioonide vastu. Neil on ühine eesmärk. Nad reklaamivad seda, räägivad sellest, uudistes räägitakse sellest ja meie kulutame oma aja sellega võitlemisele. Aga meil pole piisavalt aega, et oma visiooniga välja tulla, sest meil on liiga kiire. Aidake meil leida aega oma visiooni loomiseks.

Inimeste motiveerimine konkreetse eesmärgi nimel tegutsema võib tõepoolest väga tõhus olla. Aga räägime nüüd praktilisest tulevikust. Kui me räägime tulevikust näiteks väikeettevõtetega, kalduvad nad tulevikeseire kasulikkusesse väga skeptiliselt suhtuma, sest neil puuduvad kogemused. Kuidas te neid veenaksite? Millest te alustaksite? Milliseid argumente te kõigepealt tooksite, kui ütlete neile, et tulevikeseirest on kasu?

Luke: Mul on üks mõte, millest me rääkisime hiljuti ühes töötoas kliendiga ja mis puudutab seda, kuidas me teatud osa oma tööst piiritleme – sageli suurte ettevõtetega, mis on keskendunud eesmärkidele, lühiajalistele eesmärkidele. Mida nad praegu tegema peavad? Ja tulevikeseire võimaldab vastata küsimusele: millised on minu eesmärgid tulevikus? Mis tuleb järgmisena? Sest mul on eesmärgid? Millised on mu edasised eesmärgid, millest ma pole seni veel isegi mõelnud? Kuna järgmisena võid sa neid ellu viima hakata, siis mille eest sa järgmisena vastutad? Kõik on äärmiselt keskendunud tänasele. Nad vaatavad järgmist asja täna. Ja veel järgmist asja täna ja veel järgmist asja täna, ning oleks hea, kui sa suudaks öelda, mille eest sa tahaksid vastutada? Mille eest sa peaksid vastutama ja vastutad kolme aasta pärast? Mis peaks olema sinu radaril?

Angela: Mulle tundub üha rohkem, et eesmärgi teema on tegelikult tulevikeseirega tihedalt seotud. Mitmetes uuringutes, milles me osalesime, seostus tulevikeseire minu arvates kaua aega suurel määral prognoosidega, stsenaariumidega või trendidega, samuti tulevikuks valmistumisega, hoiakutega “Jah, mis võiks juhtuda? Ja kuidas me peaksime sellele reageerima? Ja selleks valmistuma?” ja muu sellisega. See kõik peabki toimuma ning lisaks on vajalik ka see mõte visioonist ja eesmärgist, samuti arusaam, et sa kannad vastutust märksa pikema aja jooksul. Praegused juhid ei vastuta ainult tulude eest, vaid ka kliimamõjude, tööjõu ümberõppe, sotsiaalse õigluse ja muude paljude erinevate asjade eest. Ja need on pikaajalised teemad, mis puudutavad ühiskonda, mida me tahame rajada ning tulevikku, kus me tahame elada. Ja me teame, et tarbijad on ettevõtete suhtes nõudlikud. Võtame näiteks mõne Edelmani usaldusbaromeetri tulemused, milles on küsitud: “Kas ettevõtted peaksid ühiskondlikul skaalal rohkem või vähem panustama?” Üldine hoiak on: Jah, me tahame, et te teeksite rohkem. Vastasel juhul on sellel tagajärjed. Sellepärast ma arvangi, et praeguses olukorras jõuame me tulevikeseireni surve või visiooni kaudu, ning mulle meeldib mõte: “Ma tahan ehitada tulevikku, kus me viibime järgmises põlvkonnas! Me oleme olulised. Me räägime suurematest ühiskondlikest probleemidest, millel on meie jaoks tähendus.” Ja sa teed seda, kuna sul on suuremad volitused ehitada maailma, milles sa tahad elada, või siis saad sa aru, et tarbijad (ja see tähendab survet) toetavad ettevõtteid, kelle tegevus on nende väärtustega kooskõlas. See nõuab tulevikeseire ettenägelikkust, pikema perspektiivi tajumist, mis on praegu meie lugudes valesti? Millised on uued lood, mida me tahame luua? Kuidas ehitada uusi süsteeme, mis neid uusi lugusid toetaksid? Minu arvates on see kõik väga seotud eesmärgi, väärtuste ja eetika tunnetamisega, puudutagu see siis algoritmilist õiglust, põlvkondade vahelist õiglust, mis on seotud kliimaõiglusega, või majanduslikku õiglust. Kõik need õigluse liigid kuuluvad põhiteemade hulka, mida juhid ja organisatsioonid tulevikuga seoses arutavad. Mida me nende küsimustega tegema peaksime?

Kui ressursimahukas on tulevikeseire protsess? Eestis on enamik ettevõtteid väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, nad ei pruugi sellest protsessist midagi teada ja tarbijad ei pruugi neilt nõuda eetilisemaks muutumist, või siis ei tunneta nad veel ise seda vajadust. Kuidas neile selgitada, milliseid ressursse tulevikeseire nõuab? Kui aeganõudev see on?

Luke: Ma arvan, et selles osas oleme me aastate jooksul näinud mõningaid erinevaid tahke. Võtame näiteks tulevikeseire projekti, milles me uurime, milline on tulevik, x, trend, või ükskõik mis asi; me lihtsalt uurime seda, teeme selgeks, mis toimub, koostame mõned stsenaariumid, mõned viisid, mis hakkavad meid mõjutama, teeme veidi mõttetööd. Seejärel võidakse osad aspektid lisada tootestrateegiasse või ükskõik millisesse äristrateegiasse, et aidata meeskonnal teha väiksemaid või suuremaid muudatusi. See on projekt. See loob meeskonna. Teine asi on omada selle pideva töö jaoks meeskonda (seda tuleb sageli ette), mis tähendab, et üks või kaks inimest teevad kogu aeg tööd, et uurida ja rakendada sisu ja muutusi. See võimaldab perioodiliselt öelda, mis juhtub, miks see juhtub ja kuidas see kõik koos toimib. See nõuab teatud püsivat pühendumist, sest tegelikult on see omaette töö. Kuid teine tahk, mida meie koolitustegevuses ette tuleb, seisneb asjaolus, et tegemist pole ainult töö, vaid ka mõtteviisiga. See kehtib ka juhtide puhul ning puudutab seda, kuidas sa midagi loed, mõistad ja omandad, filtreerides mõnes mõttes välja, mis sinu ümber toimub, kuid leiad selles mõtte. See ei nõuda täiendavaid ressursse ega aega. Tuleb vaid pisut muuta viisi, kuidas sa juba praegu midagi teed, informatsiooni omastad. Seega omastate te informatsiooni nüüd veidi kriitilisemalt, mõeldes pikemas perspektiivis ja esitades kriitilisemaid küsimusi: miks see kõik toimub? Kas ma peaksin sellele tähelepanu pöörama või mitte? Võib-olla sel või teisel põhjusel… ja siis liigud lihtsalt samas vaimus edasi. Tänu sellele praktikale, mida olete mõtlemise ja mõistmise osas omandanud. Ja see tähendab muutust käitumises – lõppude lõpuks ei pea te peale käitumise muutmise midagi tegema. Minu arvates on siin kaks erinevat asja, millest võib kasu olla.

Minu meelest on see väga sarnane hiljutiste (näiteks OECD) seisukohtadega, et tulevikeseire ei pea olema alati projekt, vaid puudutab pigem võimekuse loomist, näiteks tulevike skaneerimise kaudu, ning seejärel omandatud oskuste ettevõttesisest rakendamist.

Angela: Ma mõtlen selle viimase jutu peale, mis puudutab mõtteviisi ja käitumise muutumist. Isegi kui ma mõtlen selle peale, et sa mainisid OECD-d, tulevad mulle meelde mainekate mõttekodade nimekirjad tuleviku oskustest. Tavaliselt on esikolmikus midagi, mis puudutab kognitiivset paindlikkust. Sa muudad perspektiive, muudad mõtteviise, oskad mõelda kaugemale ja samal ajal detailidele, ette kujutada erinevaid stsenaariume, õppida, areneda ja kasvada. Need on kõik tulevikeseire oskused, mis võimaldavad rakendada tulevikutaju oma igapäevatöös. Ja seda nimetatakse järjepidevalt tuleviku töö võtmeks, kui me elame pidevates suurtes muutustes, kui meil pole enam selliseid aegu, mil asjad püsivad pika aja jooksul suhteliselt muutumatuna. Ja et sellega toime tulla, nii üksikisikutena kui ettevõtetena, tuleb välja arendada selline oskuste kogum, mis võimaldab areneda ja kasvada. Ning sageli, kui lugeda tuleviku oskuste kogumite üksikasju, sarnanevad need täpselt tulevikeseire oskustele.

Jah, see on hea tähelepanek, ma pole selle peale mõelnud. Tihti ütlevad inimesed, et tulevikeseire valdkonnas töötamine on nagu mingi eriala või töö või amet. Aga tegelikult saab seda enda sees kasvatama hakata, märgata signaale ning püüda märgata muutust ja seejärel seda konteksti asetada. Ent kui disaineritest rääkida, siis huvitab mind, milline on disainerite roll selles tulevikeseire ökosüsteemis? Kas nad peaksid olema juhid tulevikeseire arendamisel või kasutama seda oma töös? Mida teie arvate? Ja mulle tundub ühtlasi, et olemas on spekulatiivse disaini valdkond, mis on samuti tulevikeseire protsess, ent kannab lihtsalt teist nime. Mis on teie seisukoht?

Angela: Luke’il on magistrikraad – mis spekulatiivse disaini erialal see täpselt oligi?
Luke: Aastaid tagasi, kui me koos Angelaga mõningaid neid tööriistu ja meetodeid uurisime, puutusime kokku probleemiga, et need on väga akadeemilised. Sul on kirjalikud stsenaariumid, maatriksid, tabelid, dokumendid ja ükski neist pole põnev, provokatiivne ega huvitav. Ja keegi ei taha seda lugeda. Nad tahavad ainult, et ma annaksin neile kolm peamist pidepunkti, et need valmistooteks muuta. Ja hakkavad neid pikemalt mõtlemata kasutama. Ma leian, et disainerid ei pea valmistooteid tegema. Minu arvates peaksid nad edasi andma ja kirjeldama kõige tähtsamaid võtmeaspekte ning aitama inimestel ette kujutada ja mõista, milline võiks tulevik välja näha ja tuntav olla – las ma vaatan, tunnen, puudutan seda, tajun selle vastasmõju, räägin sellest. Seega on disainil kriitiline roll, et vastata näiteks sellistele küsimustele nagu “Miks see peaks mulle korda minema?”, mida esineb paljudel inimestel. Kõik sellised asjad: “Miks see peaks mind huvitama? Miks see tähtis on? Kuidas see mind mõjutab?” Siis ütled sina: “Palun, siin on kolm varianti, kuidas see võiks radikaalselt muuta viisi, kuidas sa nõusid pesed või oma köögis tegutsed või ükskõik mismoodi seda nimetada, eks?” Ja inimene vastab: “Ohoo, ma polnudki mõelnud avatud köögist, kus terve mu kogukond seda kasutab. Ja siis kasutan mina seda. Sa tegid mulle asja selgeks. Nende kahe asja põhjal näitasid sa mulle täiesti teistsugust viisi, kuidas koos naabritega elada. Vägev. ” Nüüd tundub kõik reaalne, sest sa oled rääkinud inimliku loo. Need on selle tuleviku inimesed. Ja nad teevad asju teisiti kui sina praegu teed. Kas see on hea või halb? Igatahes suudad sa seda inimlikul viisil näidata. Ja minu arvates on disaineritel tohutult tähtis roll ja võime luua inimlikke lugusid, mida me suudame mõista ja kogeda.

Disainerid on seega nagu tuleviku vahendajad! Kas tulevikeseire võib ka kahju teha? Kas te olete näinud ka mõnda sellist protsessi, mis viib mingi tulemuseni, mis pole õige?

Angela: Jah! Üks peamisi asju, millega me oleme oma töös võidelnud, on minu arvates prognooside ränk ületähtsustamine. Seda võib näha, kui sa võtad sellise hoiaku, et tead, mis tulevikus juhtub. Ja sellepärast pead sa midagi organisatsioonina tegema, punkt. Sa pead just niimoodi investeerima, sa pead just niimoodi oma ressursside osas mõtlema, sest tulevik, mille poole me liigume, on just see. Minu meelest näeb suur osa praegusest pildist selline välja. Kui mõelda tulevikeseirele, siis on see just selline. See leiab palju toetust, sest inimestele meeldib konkreetsus ja ebaselgus neile ei meeldi. Neile meeldib, kui keegi tuleb ja on enesekindel, räägib sulle, mis juhtuma hakkab, isegi kuigi seda kunagi ei juhtu. Ohtralt on raamatuid, milles kirjeldatakse, kuidas suur osa asjadest, mida me ütleme, kunagi teoks ei saa, ning see on väga destruktiivne. Ja ma tahan öelda (ja seda on näidanud ka mitmed aju-uuringud), et kui keegi ütleb, et just see hakkab juhtuma, turud hakkavad sellised välja nägema, siis otsuseid tegevad ja loovad aju osad ei ole enam aktiivsed. Sellepärast ongi oluline paljususe idee, mis on ka tulevikeseires keskse tähtsusega. Olemas on palju erinevaid tulevikustsenaariume, mis võivad teoks saada – kuidas neid mõista? Kuidas muuta reaalsuseks just need, mida me tahame? - See on alati olnud meie ja tulevikeseire lähenemine. On ka teine suund, mis püüab kõikide ärevust hajutada, öeldes: “Ma ütlen teile, mis juhtuma hakkab.” Aga keegi ei tea kindlalt. Keegi ei tea, milline töö tulevik välja hakkab nägema. Tõsi, me näeme erinevaid trende, ekstrapoleerime neid, aga keegi ei tea, kuidas ükskõik milline tulevik välja hakkab nägema, rääkimata pikemas perspektiivis mõtlemisest, mida me peame tegema paljude tööstusharude jaoks, mis tuleb ümber mõtestada kliimakriisi või kümnendeid ja sajandeid kestnud sotsiaalse ebaõigluse tõttu. Kuidas me selle ümber mõtestame? Keegi ei tea ühegi sellise asja tulevikku. Niisiis võib see minu arvates olla tõeliselt problemaatiline – ainult välistav prognoosimine.

Aga mida te arvate stsenaariumide kvantifitseerimisest?

Angela: Minu meelest on see huvitav, kui asi puudutab prioriteete. Luke, kas sa tahad sellest rääkida?

Luke: Minu arvates on see mõistlik. Aga ainult teatud ajaraamistikus, sest kui teha seda iga aasta korral kuni kauge tuleviku saabumiseni, on tulemuseks tohutu ebaselgus. Seda võib teha, kui mõelda lühikeses perspektiivis. Ja see on väga hea. Aga nüüd sa ju mõtled juba lühikeses perspektiivis, eks? Ma ei tea, kas pidada seda tulevikule mõtlemiseks või tänasele päevale mõtlemiseks. See, millest sa mõtled, põhineb andmetel ja need on üksnes minevikuandmed, eks ju; see põhineb kõigel, mis on toimunud kuni praeguse hetkeni, mitte tulevikul. See põhineb eeldusel, et kui asjad jätkuvad tulevikus samamoodi nagu minevikus, siis näeks lahendus selline välja. Aga mida kaugemale edasi me liigume, seda rohkem muutub sirgjoon koonuseks. Ma arvan lisaks (ja me juba rääkisime sellest seoses Angela märkusega iseenda teguri kohta), et kui sa midagi teed, siis ütled, et see toimib nii ja nii. Sa ei küsi, kas see peaks jätkuma. Sa ütled, et see jätkub ja kõik teevad seda. Aga me ei ütle, kas see on hea või halb. Sest kui see on halb, siis miks me räägime ikkagi sellest kui millestki vältimatust? Kui me tahame sellest rääkida, siis kuidas vähendada selle toimumise ähvardavat ohtu? Ja ma leian, et tõeline väljakutse on selline deterministlik käsitlus nagu “See saab olema just niimoodi”, millele keegi ei vasta: “Aga mida sa tahad? Mis on parem variant? Mis on alternatiiv? Kas see on hea või halb? Kelle jaoks see on hea ja halb?” Me libiseme lihtsalt kõikidest neist küsimustest mööda.

Angela: Kui me stsenaariume kvantifitseerime, on sageli näha, millele ruumis viibijad tähelepanu pööravad ja see on huvitav. Minu arvates on põnev, kui sa paned rühma inimesi kokku ja näed, et kui me mõtleme töö tulevikule, mõtlevad kõik ainult sellele, et robotid võtavad neilt töö ära. Keegi ei mõtle sellele, kuidas mõjuks laialt rakendatav kodanikupalk. Pärast pandeemiat ei mõtle keegi muutustele ja noortele, kes tahaksid 40-aastaselt pensionile minna, töövastasele (antiwork) liikumisele või teistele poliitilistele ja ühiskondlikele asjadele. Inimestel on muud mured. Minu meelest võiks see tegelikult olla päris hea hetk äratuseks. Seega mõnikord me tegeleme stsenaariumite prioriteetsuse või kvantifitseerimisega, ent mitte tingimata selleks, et kuulutada lahenduseni jõudmist, vaid ka selleks, et näidata, millele me tähelepanu pöörame. Millele me tähelepanu ei pööra? Mida me ei näe ja mida me oletame?

Tõsi. Ja väga hea, et te välja tõite, et see annab teile võimaluse kvantifitseeritud stsenaariumid või oletused kahtluse alla seada. Sest te võite kvantifitseerida asju, mille kohta on andmed olemas ja mille kohta te saate tulevikuprognoose teha, kuid sellisel juhul ei saaks olla radikaalsemat tulevikku. Nüüd aga muidugi küsimus jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse kohta, sest need on kaks põhiteemat Disainikeskuse projektis, milles uuritakse, kuidas kasutada tulevikeseiret jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse toetamiseks. Äkki tooksite mõned näited? Ma tean, et see on väga laia haardega küsimus.

Angela: Minu meelest kuulub ringmajandusliku mõtlemise juurde mõistmine, et kui ma disainin mingit toodet ja teenust ning suunan selle maailma, pean ma mõtlema pikemas perspektiivis. Kui ma tahan disainida ringluse jaoks, ei saa ma disainida ainult praeguse hetke jaoks, vaid pean arvestama pikemat arengut, kuhu see asi jõuab. Kui ma tahan, et see ümber mõtestatakse või ümber konstrueeritakse, lahti võetakse, pean ma mõtlema, kuidas ühiskond võiks areneda. Ma pean mõtlema materjalidele, mõtlema pikemas perspektiivis. Ja need on tulevikeseire aspektid. Nii hakkadki vaatama inimestes töö tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega oskusi. Kui sa mõtled disainimisest ringluse vaates, sunnivad paljud sellised küsimused sind vaatama asju lähedalt ja kaugelt paljudel erinevatel tasanditel ja erineval viisil. Võtame näiteks kasutajakeskse disaini, mille puhul ma mõtlen ainult ühest konkreetsest inimesest ühel hetkel ja ei mõtle teistest teguritest, ning ma ei mõtle üldse viimastest kuudest, aastatest ja aastakümnetest, vaid pikemas perspektiivis, mis selle tootega toimub ja mida on mul vaja luua, et jõuda nullreostusega maailma või kestlikuma käitumiseni. Ma olen alati näinud nende asjade vahel kooskõla. Ja peale selle näen ma asju spekulatiivse disaini vaatepunktist, kui mõelda suurtele riskidele, mis on seotud kliimakriisiga. Pisikesed uuendused meid sellest välja ei aita. Me oleme sellest rääkinud sajal erineval korral, see nõuab radikaalseid muutusi. Need radikaalsed muutused peavad tulema mõtteviisist ja hoiakutest, mida on vaja muuta. Võib-olla hakkame kasutama hallvett. Sa hakkad nägema oma WC-s seda, mitte kristallselget vett. Võib-olla hakatakse maju valmistama seentest. Ja me peame muutma oma mõtlemist ühiskonna struktuurist. Võib-olla hakkame valgustites kasutama bioluminestsentsi. Need on suured ja veidrad küsimused, mis muudavad meie harjumuspärast mõtteviisi: elu on alati selline olnud ja jääb selliseks, ma võin vabalt lõputult tarbida. Minu meelest on tulevikeseire eesmärk mitmed sellised kinnismõtted kahtluse alla seada ja mõelda pikemas perspektiivis, kuidas midagi sellesse maailma lisada. Kõigel on tagajärjed ning ma pean neid juba nüüd mõistma ja läbi mõtlema.

Iga kord, kui ajaperspektiiv sisse tuua, nihkume me minevikust olevikku, see on väga huvitav. Kas te olete mõelnud, et tahaksite võrdlusolukorda olevikule, praegusele hetkele – alternatiivset olevikku?

Luke: Kogu aeg. Mõned aastad tagasi oli meil mitmeid projekte, mis sellega põhjalikult tegelesid. Ja see on raske, kui inimesed mõtlevad: “Aa, te teete seda tuleviku värki.” Arvatakse, et me mõtleme väga kaugele ette. Siis ma vastan: “Võtame näiteks need neli meie viimast projekti. Kõik need on puudutanud oleviku dekonstrueerimist ja ümberkujundamist põhierinevuste alusel.” Nende keskmes oli oleviku kriitiline käsitlus ja ümberkujundamine. Me kasutasime tulevikeseire vahendeid, kuid ei loonud tulevikustsenaariume, vaid alternatiivse oleviku stsenaariume. Sest seda oli antud olukorras vaja. Me pidime käsitlema seda olevikus ja rääkima olevikust. See f-tähega sõna – futurism – peletab paljud inimesed eemale. Sageli, kui me inimestega erinevatest asjadest räägime, ei esita nad mulle teatud küsimusi, sest arvavad, et teavad, milles mu töö seisneb. Ja siis, kui me detailidesse laskume, tuleb välja, et nende arvates on futurist keegi, kes viib laval läbi PowerPointi esitlust ja teatab näiteks, et vaadake, siin on viis põhitrendi. Ma pole seda kunagi teinud ega hakka tegema. Selle asemel istun ma sinu kõrval ja küsin, mis on sinu arvates oluline. Miks sa arvad, et just nii läheb? Kujutle seda. Ja kujutle veel kolme varianti, mis võivad olla vastupidised sellele, mida sa just kirjeldasid, ning vastastikku seotud. Lõpuks lahkud sa mõttega: olemas on nii palju viise, kuidas üks või teine asi võib minna, nii palju võimalusi, nii palju ohtusid, võib-olla on asi nüüd hoopis keerulisem, aga see-eest on selles rohkem võimalikkust ja lootust.

Saan aru, täitsa tore oleks see oleviku harjutus läbi teha. Aga nüüd on mul enne intervjuu lõpp veel viimane küsimus. Millisena te näete oma valdkonna ja iseenda tulevikku? Juunis toimunud Turu Tulevikukonverentsil peeti palju ettekandeid näiteks tehisintellekti kasutamisest tulevikus. Minu meelest on see teema, mida tuleks arutada, isegi juhul, kui see ei puuduta meie igapäevast elu. Juba on olemas mõned tulevikeseire veebiplatvormid, millel kasutatakse tehisintellekti. Tundub, et muutused on õhus.

Angela: Siinkohal meenutaksin ma kahte viimast vestlust, mis mul olid futuristidega eelmise kuu jooksul. Mõlemad olid vanemad mehed, Põhja-Ameerikast ja Euroopast. Kumbki neist ei puudutanud tehisintellekti teemat. Üks rääkis tegevjuhtide teadlikkuse tõstmisest. Umbes nii: “Jah, kunagi see AI värk tuleb. Aga see ei toimi. Minu töö on tegelikult seotud vaimsusega. Ma ei ütle seda kellelegi. Aga kui me ei tõsta oma teadlikkust kõrgemale tasemele, et mõista, mis ees seisab ja riske näha, ei võimalda senine mõtteviis meil tegelikult kunagi midagi paremaks muuta.” Ja mina vastasin: “Ahaa, ma ei teadnudki, et sa sellistest asjadest räägid.” Teine mees, kellega ma rääkisin, oli ühe komisjoni liige. Temalt küsiti, mida ta arvab töö tulevikust. Ja ta vastas: “Mul pole aimugi.” See ongi üks teema, millega me koos Luke’iga tulevikeseires tegeleme, selguse tajumine. Ma olen seda tihti öelnud, aga seda oli lihtsalt huvitav kuulda. Suur osa vestlusest puudutas eetikat. Ja meie ajaloo mõistmist ja sellega kimpus olemist. Ja ma mõtlen: “Kust see kõik tuleb?” See tekitas väga kummalise tunde. Minu arvates oleme me jõudnud punkti, kus ühiskond on piisavalt mõranenud. See, et me peame tehisintellekti mõistma, on väga üldine ja levinud seisukoht. Kuidas hakkab see mõjutama äritegevust, meie elu, ühiskonda, kultuuri? See mõjutab ja muudab asju juba praegu. Aga ma usun, et inimesed tahavad midagi enamat. Minu meelest on inimesed ka veidi tüdinud kuulmast, kui palju AI meid mõjutama hakkab, ning otsivad midagi sügavamat. Ja me mõtleme: milles asi on? Miks me sellest räägime? Üha rohkem inimesi küsib: mida me teeme? Miks me sellest räägime? Millises suunas me liigume? Ja minu arvates on pandeemia sellega kuidagi seotud. Ma arvan, et see suurendas teadlikkust ja muutis meie senist suhtumist aega ja töösse, ringi liikumisse, ning ma näen, kuidas vestlustes on hääled muutunud valjemaks, keskendudes rohkem eesmärgile. Miks me teeme just seda, mida teeme? Eetika, meie töö tagamõtted, ebaselgusega võitlemine, uute tulevike jaoks sobivate mõtteviiside kujundamine, mis pole nii haprad, et purunevad niipea, kui me puutume kokku mõne tohutu globaalse riskiga, mõjutavad sügavalt meie vahetut maailma. Ja mõtteviisidest oleneb väga palju.

See on tõsi. Väga huvitav on neid mõtteid kuulda. Luke, viimane sõna sinule.

Luke: Mul on üks lugu, mida võin teiega jagada. See aitas mul väga palju AI konteksti mõista. Mõnda aega tagasi olin ma koos sõpradega pubis. Olime just kokku saanud. Vestlus oli kestnud umber kolm-neli minutit. Kõik on koos ja räägivad: “Oo, generatiivne AI. Küll ikka asjad muutuvad kiiresti!”. Üks mu sõpradest on fotograaf. Ja tema kehitas selle järjekordse revolutsiooni mõtte peale lihtsalt õlgu: “Ma hakkan sellest kõigest ära tüdinema.” Me küsisime: “Mida sa sellega öelda tahad?” Ta vastas: “Kui ma fotograafiaga tegelema hakkasin, siis õppisin alguses selgeks filmidega fotograafia. Siis tuli digitaalne fotograafia ja kõik ütlesid, et see tähendas minu töö lõppu. Aga seda ei juhtunud ja siis õppisin ma digitaalset fotograafiat kasutama.“ Ta jätkas: “Siis muutusid CGI-programmid nii targaks, et sa ei pidanud ise enam midagi tegema. Kõik ütlesid jälle, et minu töö oli läbi. Ja mina tegin ikka pilte edasi. Mis järgmiseks? Siis tuli aeg, kui kõikidel olid kaameraga mobiiltelefonid. Niisiis, fotograafe polnud enam vaja? Sest kõigil olid kaamerad olemas? Hästi, fotograafe polnud enam vaja, aga ma jätkasin ikka piltide tegemist. Nüüd nad räägivad, et generatiivne AI võtab fotopankadega jälle kõik üle, aga ma teen sellegipoolest pilte edasi. Kõik on lihtsalt varasemast natuke erinev. Ja ma teen edasi, mida varemgi tegin. Ühesõnaga nüüd, kui on olemas generatiivne AI, polevat piltide loomiseks enam fotograafe vaja, vaid kõik saavad ise sellega hakkama. Aga ma teen endiselt pilte ja inimesed tahavad endiselt, et ma pildistaksin. Ma pean seda, mida juba teen, ainult veidi muutma. See on juba neljas revolutsioon, mille ma olen 15-20 aasta jooksul läbi teinud.” Tema hoiak on: “Ja mis siis?”, mitte “See muudab kõike!”. Sest kõik need asjad on juba muutunud. Tervik on endiselt olemas, aga üksikasjad on muutunud. Vahel ma mõtlen, et teemade arutamine läheb proportsioonist välja, sest nad on inimeste jaoks põnevad.

On kindel, et tulevikeseiret toetavad inimesed või futuristid ei kao kuhugi, sest AI ei saa meid tuleviku mõtestamise osas piisavalt aidata. Suur tänu teile!

Juba 2024. aasta 14. - 15. märtsil ootame teid osalema Tulevikeseire koolitusel, seekord eesti keeles. Detailsem info koolitusest uue aasta alguses.

Intervjuu viis läbi Johanna Vallistu.