Kristian Kirsfeldt: Riik on vahend, mitte eesmärk. Ja inimene on eesmärk, mitte vahend.
TULI intervjuu Eesti ühe tugevaima ja enim auhinnatud disainibüroo Velvet disainijuhi Kristian Kirsfeldtiga, kes krooniti septembris ADC Eesti Disainiauhinnad auhinnagalal Aasta Disaineriks.
Foto: Kristian Kirsfeldt ©Raul Mee
Sa oled oma pika disainerikarjääri jooksul mitmeid suuri auhindu võitnud. Kõige värskem tunnustus pärineb aga Viimsi valla hiljuti korraldatud T-särgi kavandite ideekonkursilt. Sa võitsid selle iroonilise sõnumiga: „Ma armastan ummikuid“.
Sellest sõnumist saavad aru kõik, kes autoga Viimsist linna tööle käivad. Olen ise elupõline viimsilane, mu perel oli siin juba 60 aastat tagasi suvila, mille nüüd 7 aastat tagasi majaks ümber ehitasime.
Mis ideid veel konkursile esitasid?
Facebookis võitis rahvahääletusel särk sõnumiga: „Ma armastan ummikuid“.
Ülejäänud kolm kavandit, mis konkursile saatsin, kandsid sõnumeid: „Viimsi, autorahva kodu“ (parafraas väljendist „Viimsi, rannarahva kodu“), „Võim vs rahvas“ ja „Parem kui Tallinn“.
Ummikud on äärelinlaste jaoks tõesti suur probleem. Mida siis teha?
Mina näiteks sõidan igal hommikul Viimsist Velvetisse, mis asub Telliskivis, bussiga. Balti jaamani saan bussiga, sealt edasi jala.
Kui kõik need 10 000 inimest, kes hommikul autodega Pirita teel venivad, kasutaks ühistransporti, oleks nende mahutamiseks vaja 125 bussi. Kui Viimsist läheks linna poole 2 bussi minutis, poleks mingit ummikut. Kui kõik inimesed kasutaks bussi.
Aga kõik ju ei kasuta ega hakkagi kasutama.
Asi on inimeste hoiakutes. Võib-olla on neil ühistranspordist kehv ettekujutus ja ühendused kehvad. Busse peaks olema rohkem ja liinivõrk peaks olema parem.
Kas sellest piisaks, et inimeste harjumusi muuta? Sa oled disainer, anna palun nõu, kuidas inimeste käitumist disainida.
Kui autoga käimine veelgi ebamugavamaks muutub, hakkavad inimesed alternatiive otsima. Mujal maailmas tehakse teid kitsamaks, mitte laiemaks, et inimesed hakkaks ühistransporti kasutama. Mitte mingil juhul ei tohiks teha teid laiemaks, sest muidu hakkavad käima autoga ka need, kes seda seni ei teinud. Teede laiendamine ehk sõiduridade lisamine suurendab liiklusvoogu, mitte ei lahenda probleemi.
On kohti, kus on mõtet disainida keskkonda inimeste käitumise järgi, näiteks rajada pargis kõnniteed sinna, kus inimesed reaalselt liiguvad (muidu käivad nad lihtsalt üle muru). Mõnes teises kohas on aga nagu hammaste pesemisega – tuleb suunata, selgitada, et kui pesed, siis hambad ei valuta. Autoga sõitmine tuleb teha ebamugavaks, sest seda aina mugavamaks muutes probleem ehk autostumine ei lahene.
Loe terviklikku artiklit edasi TULI veebilehel
Eesti Disainikeskuse oktoobri uudiskiri #124