Kuu disainer - Aap Piho
Aap Piho on disainer kaubamärgi Warm North taga, mis pakub disaineri enda sõnul supernormaalset disaini – tooteid, mis on tehtud kodumaisest toormaterjalist kaasates häid partnereid.
Aastaid töötas aga EKA sisearhitektuuri eriala lõpetanud Piho sisearhitektina, otsustades siis tootedisaini kasuks, õppides tööstusdisaini Hollandi Kuninglikus Kunstiakadeemias ning seejärel disaini ja tootearenduse eriala Tallinna Tehnikaülikoolis. 2010. aastal asutas koos kahe kolleegiga kaubamärgi Maast Furniture, aastast 2012 juhib ja arendab iseseisvalt uut kohalikule disaini- ja tootmispotentsiaalile panustavat kaubamärki Warm North. Tänaseks on käed löödud ja ainuesindusõigus antud ühele Euroopa võimekamale disainiturustajale MONOQI, kes müüb Warm North tooteid üle kogu ilma.
Mis sul hetkel teoksil on?
Hetkel on teoksil väga palju mõttetegevust ja mitmete tegevuste ettevalmistamist. Meie tegevus on pidev protsess ja arengu sujuvuse huvides peab juba ülejärgmist käiku ette mõtlema. Kärsitutele võime juba suunurgast pobiseda, et lihtsaid ja vaat-et-kujundamata tarbeesemeid tuleb kindlasti juurde.
☞
Millised on sinu lemmikud viis disainieset? Ja miks?
Minu kummardus ja sümpaatia kuulub vaieldamatult esemetele, mis on ajale vastu pidanud. Eriline, kauaaegne lemmik on nn. kokkupandav "režissööritool", mille esimesi ilminguid võib tuvastada lausa Antiik-Rooma aegadest. Hea näide, kuidas läbinähtav funktsionaalsus ja optimaalne materjalikasutus loob mõiste "ilus ese". Mitte midagi ei oska lisada ega ka ära võtta. Ja usu või ära usu, aga konkreetse toote loojat(disainerit), kontekstis nagu me oleme harjunud seda mõistma, on raske tuvastada. Seega mulle meeldib tunnistada ja näha ka disaini ühiskondlikumat või kultuuripõhist teket, kus ei pea sugugi viima lilli ühele, kindlale autorile. Aga arhetüübid arenevad küpseks aja jooksul eeldusel, et need ka ajale vastu peavad. Seega võiks vist öelda, et minu jaoks peitub hea disain selles, mis kestab. Sest kestmajäämine on tunnustustväärivalt raske. Ja minu jaoks peitub väljakutse ka tihtipeale igapäevaselt unustatud esemete, edasiarendamises ja taassünni läbi elule toomises, arvestades meie aega ja konteksti.
Teine suur lemmik on arhitektilaud. Samuti antiikse sünnilooga multifunktsionaalne tarbeese, mille abil on üles ehitatud linnad, riigid ja kultuurid.
Noore mehena ma seda kolmandat, neljandat ja viiendat alles loodan märgata.
Millise probleemi võiks disaini abil maailmas lahendada?
Probleemid on kindlasti erinevad ja ajas muutuvad või teisenevad. Aga ilma kunsti, kirjanduse ja disainita(arhitektuurist keraamikani) ei suudaks vist ühiskond unistada, mõelda piirideta, valehäbita ja pseudohirmuta võimaliku eksimise ees. Kui piire ei ületataks ja mõtet ei avardaks, toksiksime teiega endiselt võibolla hoopis kiviga pähklit. Aga mina isiklikult näen disaineri rolli palju laiemalt kui vaid ergonoomiliste, kasutajasõbralike ja funktsionaalsete tarbeesemete kujundajat ja väljatöötajat. Me vajame mugavat kontoritooli mitte seetõttu, et töötame kontoris laua taga vaid seetõttu, et kontoris töötamine on antud ajajärgul laialt levinud töökultuur. Kui nüüd tuleb mõni disainer, kes seda muuta suudab- ja disainer suudab, siis teda peame tänama.
Seega disainer peab valitsema pilli, millel on rohkem keeli kui vaid materjal, kasutaja ja värvikood.
Millise Eesti või maailma firmaga sooviksid koostööd teha?
Mina, ükskõik kui piirideta ma praegu seda ette ei püüaks kujutada, ei tahaks elada maailmas, kus inimestel puudub oskus oma käega midagi valmistada. Seetõttu ma loodan, et ühel päeval meil jätkub jõudu ja toetajaid, et töötada mitme Eestimaise(või regionaalse) käsitöölistega, kes suudaksid valmistada hästi läbimõeldud esemeid meie igapäevaellu. Neid, mida mäletame ja oskame kasutada juba lapsepõlvest ent, mis on endiselt kaasaegsed ja muudavad meie igapäevaelu natukenegi mugavamaks ja paremaks. Siinjuures me säilitame oma kultuuri, traditsioone ja meie elukeskkonnale omast esteetikat, mida omakorda anname edasi oma lastele.
Aga kui tulla tagasi igapäevaste ettevõtlusküsimuste ja -murede juurde, siis heameelega teeks koostööd nii mõnegi kodumaise tootjaga, kes tahab luua väärtust, kes näeb kaugemale kui kolme kuu pikkune allhange ja kes on valmis selle nimel natukenegi kannatlikkust üles näitama.
Kas Eestist võiks saad disainimaa?
Ma usun küll. Disain on üks jätkusuutlikemaid viise, kuidas ettevõtlust mõista ja arendada. Aga et disain kogu oma potentsiaalis looks ka Eestis nii palju töökohti, peavad tootjad, insenerid ja disainerid omama tublisti rohkem empaatiavõimet. Lisaks peaksime ka vabanema piiratud minapildist ja seda läbi rohke reisimise (mitte kuurortitesse) ja maailmanägemise, lugemise, muusikakuulamise ja oskuse näha elu palju lihtsama, loomulikumana, orgaanilise ja loogilisemana, kui seda praegu osatakse. Senikaua, mulle tundub, oleme me siin Eestis pelgalt ühe kummalise hobi viljelejad, mille tegelik potentsiaal jääb saavutamata. Aga häid näited disaini kasutamisest ettevõtluses vaikselt sünnib, mis omakorda annab lootust, et ehk ühel päeval on disain sügavamalt ühiskonda, väärtustesse ja ettevõtlusesse integreeritud.
Tallinn Bicycle Week