Lähiriikide disainipoliitikatest

14.02.2018

Hiljuti välja antud Läti disainipoliitika ajendas uurima, kas ja kuidas meie lähiriigid disaini väärtustavad ja kui palju eksisteerib täna veel disainipoliitikaid.

Eelmise aasta lõpus tuli uudis, et meie naaberriik Läti võttis vastu oma riikliku disainipoliitika Design of Latvia 2020. Aastatel 2007–2013 oli ka Eestil oma disainipoliitika, 2012–2013 viidi ellu disainivaldkonna riiklikku tegevusplaani - disainikasutuse arengule suunatud riiklikku toetuspoliitikat, mille eesmärk oli suurendada disainikasutust ettevõtluses ning soodustada disaini kui olulise loomemajandussektori arengut. Alates 2013. aastast Eestis riiklikku disainipoliitikat ei ole, poliitikate aeg olevat möödas. Seega on disaini kasutamise edendamine jälle muutunud valdkonnasiseseks asjaks. Ka hetkel töös olev disainivaldkonna arengukava on valdkonnasisene kokkulepe, mitte riiklik poliitika.

Veidi uurides selgub, et disainipoliitikate aeg ei ole siiski veel möödas, oma riiklikud disainipoliitikad on kõikidel Põhjamaade riikidel. 3 värskeimat ja põhjalikumat disainipoliitikat lähiriikidest on Soomel (Design Finland. Vision for 2020 ), Taanil (lausa kaks – riiklik Design Denmark, lisaks veel ka The Vision of the Danish Design 2020) ja Lätil (Design of Latvia 2020). Huvitav riiklik disainipoliitika on ka ühel Aasia tiigritest Singapuril (Design 2025).

Visioon

Disainipoliitikate eesmärk peaks olema kiirendada disaini rakendamist kõigis eluvaldkondades, et edendada innovatsiooni, tõsta riigi konkurentsivõimet ning kodanike heaolu. Disainipoliitika tähtsus peitub selles, et sellega tunnistatakse riiklikul tasandil ja ametlikult vajadust disainivaldkonda toetada ja edendada ning öeldakse selgelt ühiskonnale välja, et disain on tähtis osa majandusest ja eduka riigi toimimisest ning ühiskonna elukvaliteedi parandamisest. Kui riigil on disainipoliitika, siis see on tugev sõnum, et riik usub disaini väärtusse.

Mida meie jaoks huvitavat võib lähiriikide ja Singapuri poliitikatest leida? Alustuseks seda, milline valitsusasutus on poliitika taga. Näiteks Soomes on disainipoliitika valminud Töö- ja Majandusministeeriumi ning Haridus- ja Kultuuriministeeriumi koostöös, Taanis on juhtivaks ministeeriumiks Majandusministeerium. Läti disainipoliitika valmis Kultuuriministeeriumi ja Majandusministeeriumi koostöös. Seega neis riikides ei nähta disaini vaid loometegevuse osana.

Kõigis neis vaadeldud disainipoliitikates vaadeldakse disaini kui riigi konkurentsivõime ja kodanike heaolu parandajat, samuti avaliku sektori tegevuste tõhustajat. Vaadates visioone, siis
- „Disainist on saanud nii era kui avalikus sektoris tuumikpädevus. Aastaks 2020 on maailmatasemel disainipädevus parandanud riigi konkurentsivõimet ja selle kodanike heaolu.“ (Soome).

- „2020. aastal on Taani tuntud kogu maailmas kui disainiühiskond. Selle all peame silmas ühiskonda, mis on kõikidel tasanditel ja vastutustundlikul viisil integreerinud disaini kasutuse parandamaks inimeste elukvaliteeti, loomaks ettevõtjatele majanduslikku väärtust ning muutmaks avaliku sektori paremaks ja tõhusamaks.“(Taani)

- „Disain on innovatsiooni võtmevedur ning ettevõtete ja majanduse väärtuse looja. Disain on tõhus lähenemisviis keerukate ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Disain aitab kaasa riigi identiteedile ja riiklikule kaubamärgile.“ (Singapur).

- „Disaini erinevad võimalused ja innovatsioonipotentsiaal on aastaks 2020 täielikult rakendatud. Disain kui strateegiline tööriist aitab kaasa majanduse ja ühiskonna heaolu arengule. Disaini kasutatakse kultuurilise identiteedi ja riigi kujundi kujundamisel.“ (Läti)

Sarnased probleemid ja kitsaskohad

Iga poliitika oluliseks osaks on peamised riiklikud kitsaskohad ja probleemid, millele lahendusi otsitakse. Vaadeldud disainipoliitikad selles osas ei üllatanud – kõikidel riikidel on suhteliselt sarnased probleemid. Allpool mõned, mis rohkem kõnetavad ka Eesti arengute kontekstis.

- Haridus ja teadustegevus ei vasta alati tööturu vajadustele. Ka disainiuuringute vähesus ja vähene multidistsiplinaarsus / transdistsiplinaarsus on laialdaselt levinud probleem. Puudu on horisontaalne disainikomponent teiste valdkondade hariduses.

- Disainitööstuses on probleemiks disainibüroode väiksus ja nende vähene edukus võrgustumises ja rahvusvahelistumises. Ettevõtete väike suurus piirab nende ekspertiisi valdkondi. Disainibüroodel puudub ekspertiis koostööks avaliku sektoriga. Disainivaldkond areneb, arenevad tehnoloogiad, mis toob kaasa uued nõudmised, vajaduse multidistsiplinaarsuse järele, disainiga seotud IKT pädevuste järele, disainerite kompetentsid peavad arengutega kaasas käima.

- Ettevõtetes, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetes on disaini kasutamine minimaalne, ettevõtetel on puudulikud teadmised disaini strateegilisest kasutamisest, disainijuhtimisest, sellest, kuidas osta disainikompetentse, puudulik info ja ebaselgus disaini toetusskeemide kohta jne.

- Avalikus sektoris on riigid silmitsi suurte ja üha kasvavate ühiskondlike probleemidega, näiteks vananemine, tervishoid, migratsioon, kliimamuutused, need nõuavad avaliku sektori uuendamist. Nõudlus avalike teenuste järele kasvab tulevikus oluliselt, surve on rahastamist vähendada, teenustelt oodatakse suuremat personaliseeritust. Disainipädevuste kasutamine avalikus sektoris on seni olnud väga piiratud.

- Kasvavate ühiskondlike väljakutsete kõrval on ühiskonnas aset leidnud ka muud olulised muutused: urbaniseerumine kiireneb, ühiskonnad on üha rohkem teenustele orienteeritud ja digitaliseeritud, arenevad tehnoloogiad versus jätkusuutlikkus. See nõuab uusi ja mitmekesisemaid disainipädevusi ning nende kasutamist. Ühiskonna tasemel arusaamine disainist on ebapiisav, pole veel aru saadud muutustest, mis on toimunud disaini professioonis, sellest, et disain on liikunud sotsiaalsetele mängumaadele.

- Meedia ei ole disaini alal piisavalt kompetentne ja pühendunud, mis takistab regulaarset ja professionaalset disainisündmuste ja probleemide kajastust majanduse ja sotsiaalteemade kontekstis.

Milles nähakse lahendusi?

Tegevused on erinevates poliitikates erineva detailsusastmega, aga väga suurt tähelepanu pööratakse kõikides disainipoliitikates disainihariduse kaasajastamisele, disainikompetentsidele kui ülekantavale pädevusele, disaini kirjaoskuse ja loovuse arendamisele, seda juba alates eelkoolist (Soome, Singapur) ja läbi kõikide haridusastmete, samuti teiste valdkondade haridusse disainiõppe sisseviimise vajadusele.

Disainiteenuste turu puhul parandatakse nõustamis- ja arendusteenuseid ettevõtetele ja avalikule sektorile, luuakse või vaadatakse üle innovatsiooni rahastus et jätkuvalt edendada disaini kasutamist ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks ja kasvuks. Tegevused disainiteenuste turu paremaks funktsionaliseerimiseks, sh teadlikkuse tõstmiseks disaini potentsiaali kohta disainiettevõtete kasvuks, ekspordi suurendamiseks, rahvusvahelistumiseks. Olulist tähelepanu pööratakse ka intellektuaalomandi kaitsega seotud tegevustele VKE-des, luues selleks ka maksusoodustusi (Soome, Taani, Singapur, Läti).

Toetatakse tegevusi valdkonnasisese koostöö toetamiseks ja disaini ökosüsteemi toimimise edendamiseks. Tähelepanu on pööratud disainerite kompetentside arendamisele ja kaasajastamisele (sh multidistsiplinaarsed oskused, IKT) läbi süsteemse elukestva õppe, läbi mille oleks disaineritel pidev ligipääs oma ettevõtlusalaste ja erialaste oskuste kaasajastamisele, et nad oleksd heal rahvusvahelisel tasemel, samuti disainerite praktikatele. Mitmest poliitikast jääb kõlama vajadus disainiprofessiooni väärtustamise, professionaalsete disainerite maine tõstmise, disainerite atesteerimiste käivitamise järele (Singapur, Soome, Taani).

Oluliste tegevustena nähakse disainiklastrite arendamist, et edendada uute ja vanade disainivaldkonade koostööd (Soome, Singapur), disaini integreerimist erinevatesse riigi võtmevaldkondade programmidesse, disaini poolt pakutavate võimaluste esiletoomist riiklikes programmides uutes valdkondades, nagu UI, big data (Soome).

Parendamaks disainikasutust avalikus sektoris, et edendada heaolu (teenused, suured ühiskondlikud väljakutsed e wicked problems) on tegevused avaliku sektori disainikompetentside arendamiseks ja rakendamiseks, luues selleks mh spetsiaalseid uusi üksusi (Soome), toetatakse transdistsiplinaarsust, intensiivistatakse dialoogi avaliku sektori ja disainibüroode vahel, innustatakse disaini kui töövahendi kasutamist avalike teenuste uuendamisel ja uute loomisel, kasutades selleks ka struktuurifonde (Soome), levitatakse parimaid praktikaid, häid hankenäiteid, mis sisaldavad disainikomponenti (Singapur, Läti) jne.

Eesmärkidena on välja toodud ka üldsuse harimist, rahvusliku identiteedi, riigi näo kujundamist (Taani, Singapur, Läti), mida teha läbi mõtestatud edulugude, hästi disainitud toodete ja teenuste tunnustamise, korraliku statistika ja analüüside.

Need on probleemid ja nende lahendamiseks suunatud tegevused, mida vaadeldud riigid on võtnud otsuseks toetada ja edendada. Samas, nagu öeldakse Taani disainipoliitikas – on oluline, et valitsus aitaks tagada rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi raamtingimusi, kuid sama oluline on ka, et disainitööstus ja disainikasutajad ise tegutseksid. Ei saa pidada enesestmõistetavaks, et juba varasemalt tehtud algatused ja kehtivates dokumentides esitatud uued tegevusideed iseendast riigi disainieliidi hulka tõukavad. On vaja kõigi kaasatud osapoolte aktiivset tegevust.