Sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma tulemused ehk kuidas uuendada avalikku sektorit?
Praxise Poliitikalabori tiimi liige ning OECD avatud valitsemise ekspert Hille Hinsberg võtab kokku avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma tulemused.
Innovatsioon nii riigi kui linna juhtimisse
Esimene hea uudis tuli eelmise aasta novembris, kui valitsus kiitis heaks aruande, mis rääkis Riigikantselei juures 2016. aasta märtsist tegutsenud avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma tööst ja tulemustest. Rakkerühma ülesanne oli jõuda ettepanekuteni, kuidas paremate avalike teenuste osutamiseks ning poliitikate tegemiseks suurendada innovatsioonivõimekust avalikus sektoris ja laiemalt ühiskonna valmidust sotsiaalseks innovatsiooniks. Valitsus nõustus nii hinnanguga olukorrale kui ka ettepanekutega selle parandamiseks. Ettepaneku tulemusena luuakse kodanikukesksemate avalike teenuste pakkumiseks ühendministeeriumisse innovatsioonilabor, antakse ametnikele praktilised oskused teenusedisaini tööriistade kasutamiseks ja kaasatakse ettevõtteid ühiskondlike probleemide lahendamisse
Teise hea sõnumina selgus, et lisaks valitsusele plaanib ka Tallinna linnavõim luua innovatsioonitiimi, kelle ülesandeks on algatada ja rakendada uuenduslikke projekte ja ettevõtmisi - ikka kodanikule parema elukeskkonna ehk targema linna nimel.
Need näited pole mitte lõplik
võit, vaid olulised indikaatorid, et avalik sektor on valmis oma tööviise
muutma. Osakondi või ministeeriume (ehk
silotorne) ületavad inno-tiimid tegutsevad harjumuspärasest erinevalt ning
võivad praegust töökultuuri oluliselt ümber disainida.
Kuidas mõista innovatsiooni avalikus sektoris?
Kuna innovatsiooni mõistetakse mitmeti, siis siinkohal peame silmas mitte mõnd (digi)lahendust, vaid protsessi, mille kaudu välja töötada ja rakendada ühiskondlike probleemide lahendusi. Seega pole innovatsioon näiteks vaid isejuhtiv auto, vaid viis, kuidas ühistransporti nutikamalt ja keskkonnasäästlikult korraldada. Selle kaudu saab selgeks disainmõtlemise roll – vaja on inimkeskset, kasutajavaatest lähtuvat mõtte- ja tööviisi sisse viia nii argiste avalike teenuste osutamisel kui ka süsteemselt poliitikakujundamises ja ühiskonnaelu suunavate reeglite tegemisel. Disaini ja koosloome meetodeid saab kasutada nii bürokraatia vähendamiseks, IT-lahenduste arendamise eelseks äriprotsesside analüüsiks ja muidugi kodanikele mugavamate teenuste arendamiseks.
Lühidalt on vaja avalikus sektoris vastata disainiülesannetele:
● Poliitikameetmed seavad suuri eesmärke, tihti neid ei saavutata ja teemat vedavad ametnikud seavad samad eesmärgid uuesti, kurssi oluliselt muutmata. Kuidas leida päriselt toimivaid lahendusi keerulistele probleemidele?
● Kuidas vastata elanike ootustele, et avalik teenus oleks sama läbi mõeldud, lihtne ja mugav kui e-Bay?
● Kuidas muuta avalik sektor atraktiivsemaks töökeskkonnaks neile, kes tahavad ja on suutelised midagi ära tegema?
● Kuidas kaasata kodanikke? Probleemi või teenuse objektiks olemise asemel suudavad ja tahavad nad olla osa lahendusest. Milline on nende roll tööprotsessis?
Avaliku sektori tippjuhte küsitledes mainiti uuenduste vajadusena järjepidevat survet saavutada sääst nii ajas kui tööjõus. Miljoni-euro-küsimus iga avaliku sektori tippjuhi jaoks on – kuidas tööd efektiivsemalt ehk nutikamalt korraldada, et paremate tulemusteni jõuda. Ühiskonnas olevad probleemid ei jää ju väiksemaks ega lihtsamaks, pigem vastupidi.
Võtmeküsimus on inimeste koolitamine
Paremate tulemuste saavutamiseks on vaja oskajaid inimesi, kes suudavad uusi asju mitte ainult välja mõelda vaid ka ellu viia. Eri pädevuste kokku toomine on võtmetähtsusega, kuna ühtemoodi tegutsema harjunud inimeste koostöö ei pruugi uut väärtust luua. Seepärast oli osa rakkerühma ettepanekutest suunatud just inimeste arendamisele – nii ametnike kui tippjuhtide oskused ja praktika vajavad täiendamist. Tippjuhte tuleks hinnata ka selle järgi, milliseid uuenduslikke ettevõtmisi nad suudavad ellu kutsuda.
Iga avaliku sektori asutus võidaks palju, kui seal oleks teadlikult eesmärgiks seatud järjepideva nutikuse ja ettevõtlikkuse tõus. Hea oleks omada kanalit või platvormi, mis võimaldaks innovaatilisi mõtteid välja pakkuda. Kindlasti pole aga head mõtted vaid sama asutuse töötajate peades. Häkatonide ja ideetalgute korraldamise või nendes osalemisega saab käivitada koostöö nii erasektori kui vabaühendustega, kes tunnevad kliendi vajadusi ning kel on pakkuda hoopis teistmoodi lahendusi samade eesmärkideni jõudmiseks.
Kuidas innovatsiooni tulemuslikkust mõõta?
Innovatsioon on vaid siis väärtuslik, kui see ellu viia ja seepärast on tähtis tulemusi mõõta. Oluline on aru saada, kas saavutatakse see, mida soovitakse eksperimendiga muuta? - kuid hindama peaks ka osalejate võimekuse kasvu.
Innovatsioon on järjepidev katsetamine, mille käigus on lubatud ka eksida. Vaja on rääkida ka sellest, kui palju innovatsioon maksab. Alustasin seda lugu vajadusest saavutada nutikamate tööviiside kaudu nii inimenergia kui raha säästu. Seega pole kõne all mitte pelk kulude kokkuhoid, vaid rumalate ja asjatute tegevuste miinimumini viimine. Seejuures on vajalik esialgu hoopis investeerida, et õige lahendus saaks tekkida ja seda saaks päriselus testida.
Avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma kuulusid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Siseministeeriumi ning nende valitsemisalade esindajad. Erasektori ja vabaühenduste esindajatena osalesid rakkerühma töös Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste liit, Teenusmajanduse koda, MTÜ Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik, Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituut, Tallinna Tehnikaülikooli ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus Mektory, Eesti Disainikeskus ning valdkonnas tegutsevad ettevõtjad.
Rakkerühma kõiki tulemusi ja soovitusi vaata siit.
2018. aasta disainikonverentsid