Aasta Disainer Helene Vetik: “Elu on enese paremaks muutmise projekt, alati! ‘‘
Juba neljandat korda valiti Eesti Disainiauhindade raames välja ADC*Estonia Aasta Disainer. Maskuliinsesse nimekirja – Kaupo Kõrv, Uku-Kristjan Küttis ja Joosep Volk, lisandus oktoobri lõpus multitalendist disainer Helene Vetik.
Täna juhib Helene Vetik koos Karl Saluveeriga disainiagentuuri Hmmm Creative Studio, kust sirgusid ka selle aasta Noored Püssid – Pamela Sume ja Andreas Roosson. Helene Vetiku viimaste aastate tööde hulka kuuluvad nii mitmed disainibrändid – Xenia Joost, Toku, albumikujundused – Erki Pärnoja kui ka avalikud organisatsioonid – KUMU Kunstimuuseum ja Viljandi linn. Uurisime, kuidas Helene disaini juurde jõudis, kes on tema unistuste klient ja kuidas ta balansseerib büroo juhtimise, blogimise, fotograafia ja kõige muu vahel.
→ Alustame algusest – kuidas noor Helene Vetik disainipisikuga nakatus?
Disain on minu ümber olnud juba lapsepõlvest saadik. Minu isa on tarkvara programmeerija ja võttis mind tihti tööle kaasa. Seal oli plotter-printer, millega ta mulle värvimiseks pilte trükkis. Ühel päeval ütlesin talle 4-aastasena plotteri joonestavat käppa vaadates, et ma tahan kunagi olla see inimene, kes teeb neid pilte, mida printer prindib.
"Kaadris ja kaadri taga" näitus ETDMis
→ Kus sa disaini õppisid ja kuidas sa graafilise disaini juurde jõudsid?
Jällegi pean tänama isa – 12- aastasena tekkis mul suur manga koomiksite hullus ning vanemad kinkisid mulle wacom digipadi. Selle jaoks, et oma joonistusi ka teistele näidata, pidin tegema kodulehe, nii et isa õpetas mulle html koodi ja nii hakkasingi ise kodukaid tegema. Muidugi pani isa veel arvutisse photoshopi ja kõik muu vajaliku. Järgmisel aastal teenisin illustreerijana juba oma esimese palga ja ostsin vana ümara monitori asemel flat screeni. Seejärel viis tee Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonda, kus minu esimesel õppenädalal kukutati Villu Järmuti aegne täpitamistehnika ning Ivar Sakk ja Kristjan Mändmaa hakkasid õpetama kaasaegset graafilist disaini. Hiljem olen täiendanud end igasugustel väljasõitudel, workshoppidel ja konkursitel.
TOKU bränding
→ Mida sa tegid enne Hmmmi loomist? Töötasid suurtes agentuurides?
Enne Hmmmi loomist on olnud päris suur hulk igasuguseid põnevaid töökohti. Olen olnud viineripiruka müüja Linnahallis, tüütu telefonimüüja müügimeistrites (sellises päris väikses kuubikus nagu filmides), baaridaam/müüja Lasnamäe ärihoones asuvas kohvikus, tõlk Zolotoje Kolco Venemaa bussituuril, Nukuteatri piletikontrolör, Nukuteatri garderoobimutt, kitarriga hipilaulik-tänavamuusik Vanalinnas, kitarriga kantrilaulik baaris, Nukuteatri näitleja ja laulik, lühiaegne ettekandja Noku klubis, saatejuht ETV lõimumissaates, saatejuht TV3 kodumuutumise saates, freelance kodukameister. Peale sellist kirevat karjääri korjas mind EKAs õppides peale supernaine Veronika Valk ning tegime mõned aastad koos disaini- ja arhitektuuribürood ZiZi ja YoYo – valgusfestivali, kultuurikatelt, tuuleenergia projekte. Peale seda oli aeg art directorina agentuuris Taevas ja kui seal said nii minul kui mu sõbral ja äripartneril Karlil kõik saavutused saavutatud, tekkiski idee oma kogemused kallata Hmmmi. Ansambel Antoninaga toimetamine oli ka täitsa nagu töö vahepeal.
Herkku Perhe pakend
→ Peale disainimise jõuad sa veel kirjutada, blogida, stiliseerida, plaate mängida, pilte teha ja veel palju muud. Kuidas sa seda kõike jõuad ja kuidas sa end disainerina vormis hoiad?
Ma arvan stilistika ja kirjutamine on otseses seoses graafilise disainiga – mõttelõnga harutamine, probleemi lahendamine ning lisaks ka esteetiline külg. Usun, et just hobid hoiavadki mind disainerina vormis, sest aitavad mul mitte unustada inimest, kelle jaoks tegelikult disaini loon ning olla ühiskonnaga pidevas kontaktis. Tehnilise poole pealt aga olen alati suur tutorialite, arvamusartiklite ja disainiuudiste fänn olnud ja veedan iga päev mitu tubli tundi ennast arendades.
Erki Pärnoja plaadikujundus
→ Kuidas sa balansseerid juhi ja disaineri rollide vahel?
Õnneks juhime Hmmmi Karl Saluveeriga koos ja saame vajadusel kordamööda olla hea võmm ja halb võmm. Aga üldiselt, 4,5 inimeselise kambaga ei teki väga palju juhtimiskonflitke ja püüame suure perena kõik mured lahendada ning teineteist aidata. Disaineri roll on mul pooltes projektides kaudne ja pooltes otsene. Vahel lähen näitan näpuga ja tean juba vaimusilmas, et kindlasti peaks kasutama just seda fonti. Vahel teeb teine disainer logo ja mina annan sellele elu mustri ja värvi kujul. Vahel teen kõik otsast lõpuni ise. Selline vaheldus hoiab pea värske ja meeled teravad.
→ Mida sa pead disaini juures kõige olulisemaks? Kontseptsiooni, ideed, vormi, probleemi lahendamist või miskit muud?
Kindlasti on Hmmm selline koht, kus läheneme asjadele luukerest alates strateegia loomisest. Tihtilugu saab nende koosolekute käigus selgeks, et ei tasugi näiteks toota sukki vaid hoopis sokke või siis vajab kogu kaubamärk nimemuutust. Sinna otsa tekib samm-sammult idee ning kõige õnnelikum on see hetk kui tootesse või kaubamärki lendab hing sisse ja ta ongi valmis. Nii et kõik need sammud on asendamatud ning ei saa olla olulisemad või ebaolulisemad, oluline on teostada neid lihtsalt õiges järjekorras.
→ Mis on sinu unistuste projekt või klient, kellega sa kindlasti sooviksid veel koostööd teha?
Mul on sel aastal olnud väga mõnus moemärkide ja toiduaine- pakendite puhang, need ongi olnud minu unistuste projektid. Universumisse võiks paisata ka unistuse ühest vingest loomasõbralikust jumestuskaubamärgist mida ideaalis toodetaks Eestis.
→ Mida Aasta disaineri tiitel sinu jaoks tähendab?
See tähendab minu jaoks rohkemat kui Aasta Disainerit – aastast aastasse mehises žüriiseltskonnas aega veetes ja väga andekaid meesdisainereid aasta disaineriks premeerides tikub ikka ligi tunne, et äkki ma polegi hea. See on normaalne, aga see on ka väga kurb. Seega minu jaoks on see viimase 10 aasta toimetamise tiitel, kus ma iga aastaselt olen loonud oma unistuste projekte, teinud koostööd oma lemmik- inimestega ja säilitanud usu, et teeme õiget asja. See on nagu keegi oleks näkku kisanud: "Jah, ära põe, sa teedki õiget asja!". Midagi, mida ma tihti teistele innustuseks ütlen, aga mulle öeldakse veidi harvem, sest ma vist jätan mulje, et ei vaja seda kinnitust. Aga tegelikult vajan, nagu me kõik.
→ Soovitus noortele, alustavatele disaineritele või nendele, kes mõtlevad, kas minna disaini õppima?
Minge õppima, vaadake kas meeldib ning kui ei meeldi, vahetage eriala ja ärge piinake ennast ja maailma. Kui meeldib, siis süvenege õppesse korralikult, vaadake Eestist väljapoole, kogege rohkemat kui ülikool, tehke veebi portfooliod, küsige portfooliole tagasisidet, käige praktikal ning ära kunagi arvake, et te teate juba kõike. Elu on enese paremaks muutmise projekt, alati.
Kas avaliku sektori töökorraldus saab olla innovatiivne?