Interaktiivne näitus “Rääkiv linnaruum. Graafiline disain ja tüpograafia Tallinna linnaruumis”

Graafilise disaini mõjuväli on määratult lai!


17. juunil avatakse Eesti Disainikeskuse ja Eesti Tarbekunsti - ja Disainimuuseumi koostöös valminud interaktiivne näitus “Rääkiv linnaruum. Graafiline disain ja tüpograafia Tallinna linnaruumis”. Näitusel eksponeeritakse läbilõiget graafilise disaini ja tüpograafia kaasaegsetest ning ajaloolistest kihistustest ja seda nii Tallinna linnaruumis kui ka veebipõhises kaardirakenduses tallinn.design.


Interaktiivset näitust saab kõige paremini kogeda telefoni ja linnas ringijalutamise kombinatsioonina. Vestlesime näituse ühe algataja ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktori Kai Lobjakasega näituse sisust, disainist ja selle lahtimõtestamisest lähemalt.

Fotol: Kai Lobjakas ©Rene Suurkaev

Palun avage pisut, mis näitusega täpsemalt tegemist on?

Projekti eesmärk on võtta luubi alla Tallinna argises linnaruumis eksisteerivad graafilise disainiga seotud kihistused. Näituse jaoks on professionaalid kokku kogunud 23 näidet koos lühikeste tutvustavate tekstide ja nii kaasaegsete kui ka ajalooliste fotodega. 

Tegu on katsega tõsta esile ja panna kõnelema linnaruumi neid kihte, mis oma loomulikkuses on peaaegu nähtamatud, kuid ometi kõnekad, enamasti täpselt funktsioneerivad ja sõnumeid edastavad. Linnaruumis ja tegelikult igas kujundatud keskkonnas räägivad erinevad detailid nii aja kui kehtinud tavade ja arusaamade keeles ning neid püütaksegi linna kasutajale lähemale tuua.

Fotol: Balti Jaama katusekiri

Miks selline näitus on oluline just praegusel ajahetkel?

Ma arvan, et meid ümbritsevat keskkonda on oluline lahti seletada ja lihtsalt funktsioneerimise kõrval laiemalt mõistetavaks teha tegelikult igal ajahetkel. Polegi vahet, kas ühel või teisel hetkel, peaasi, et me teadvustaks enda ümber olevat keskkonda, oskaks seda hinnata ning olla enda ümbritseva suhtes mõistvad, ent samas kindlasti ka nõudlikud.

Fotol: Kotka selvehall

Disain ümbritseb meid igal pool. Miks on vaja sellele tähelepanu pöörata ja seda lahti mõtestada?

Justnimelt sellepärast, et see ümbritseb meid kõiki igal pool, on oluline seda ka mõista, vajadusel dekodeerida, eraldada toimivat vähemtoimivast, tunda ajalugu ja tajuda muutusi ning vajadust nende järele. 


Fotol: Slava KPSS / Elagu NLKP

Kas linnaruumi saab käsitleda ka n-ö muuseumi või näitusepinnana? Kas antud näitus kannab samuti seda ideed?

Põhimõtteliselt on muidugi võimalik linna vaadata kui näitust, kuid sellisel juhul on tegemist mõttelise avakoguga, kus leidub paljut, mis on aja jooksul erinevate valikute põhjal kokku kogutud. Aga selle kogemiseks ja erinevate tahkude esiletõstmiseks on vaja vaadatavat materjali kureerida ning pilku ja teadmist juhtida ja suunata.

Fotol: Laulupidude mälestuskivi

Me kõik kõnnime igapäevaselt mööda ajalooliselt märgilistest hoonetest ja objektidest, mille väärtus jääb märkamata või ei tea sellesse süveneda. Kuidas võiks seda olukorda parandada ja neid hooneid/objekte seda silmas pidades paremini presenteerida?

On arusaadav, et ühel või teisel põhjusel muutub harjumuspärane keskkond teatud määral taustaks, olles nii loomulik, et seda peaaegu enam ei märkagi. Sattudes uude keskkonda on aga meeled erksamad. Näiteks reisides ahmitakse keskkonda hoopis teise pilgu ja teadasaamise sooviga. Väärtused ja ka hinnangud aga ajas muutuvad ja nii on aeg-ajalt hea teha inventuuri nii oma teadmistes kui huvifookustes. Ma ise olen seda meelt, et kõike ei peagi kogu aeg süsteemselt jälgima, ka juhuslikkuses on oma võlu. Selleks on aga vaja, et erinevaid nähtusi analüüsitakse ja säilitatakse.

Fotol: Kanguri kaupluse supergraafika


Vanemale põlvkonnale on kindlasti paljud näitusel olevad objektid tuttavad ning tekitavad ehk taasavastamisrõõmu ja nostalgiatki, avades need objektid aga võib-olla uue nurga alt. Mis väärtust pakub see näitus uuemale põlvkonnale?

Ma usun ja loodan, et see näitus tekitab tõepoolest nii äratundmist kui ka uue nurga alt vaatamise ja mõistmise võimalust. Peaasi, et sellest oleks rõõmu ja tekiks positiivseid seoseid ning soovi veel enamat teada saada. 

Fotol: Tuljaku kohvik

See projekt on iseenesest suure jätkupotentsiaaliga. Loodetavasti õnnestub meil sellega edasi liikuda ning näituseobjektide andmebaasi täiendada ja kasvatada, et aina enam objekte ja nähtusi saaks ajaloolase või praktiseeriva disaineri poolt kommenteeritud. Seeläbi saavad ka nii teadmistepagas kui erialaajalugu täiendust.

Disain ei ole anonüümne. Kas Eestis peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama ja kuidas?

Vahel on ja vahel pole. Häid toimivaid disainilahendusi on sündinud ka ammu enne seda, kui neid on hakatud disainiks nimetama. Aga üldiselt muidugi on heade ja veenvate disainilahenduse taga rohkelt professionaalseid protsesse ja tegevusi. 

Fotol: Suurgildi uksekoputid

Ma näen, et peale mõningast pausi on hakatud sellele tõusvas joones aina enam tähelepanu pöörama ja disainerite abil sündinud tegevusi või tulemusi kasutama - seda ka disainile mõtlemata või sellest teadmata. Ma arvan, et disainilahendused võivad rahumeeli anonüümsed ja ka omamoodi nähtamatud olla, aga teadmine, mis on disain ja mida disaineri oskustega on võimalik saavutada või on saavutatud, on oluline. Selle teadvustamisega peab pidevalt tegelema.

Miks on nii, et Eesti avaliku ruumi graafiline disaini väljund on pigem käske jagav ja see ei suhtle inimesega? Mida peaks ette võtma, et see oleks teisiti?

Ma ise ei oska tegelikult seda olukorda niimoodi hinnata või määratleda. Ma usun, et graafilisel disainil on distsipliinina hästi lai ampluaa ning mõju ja jõud. 

Fotol: Elroni korporatiivne identiteet

See määrab sageli tooni, kõla ja mõistetavuse, tagab selguse või loob segaduse, kõnetab või ei kõneta. See peaks võimaldama inimesel operatiivselt näiteks garderoobist õige arstikabineti ukseni või õigesse näitusesaali jõuda, saada aimu hoone valmimisajast või leida poeletilt laktoosivaba piimatoode. Seega on graafilise disaini mõjuväli määratult lai ning sellega tegelevad disainerid suunavad meie maailmas toimimist rohkem, kui me arvata oskame.

///

Interaktiivse näituse “Rääkiv linnaruum. Graafiline disain ja tüpograafia Tallinna linnaruumis” avamine toimub 17. juunil kell 13.00 Eesti Kunstiakadeemias. Näitus on valminud Eesti Disainikeskuse ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi koostöös. Näituse idee autor on Kai Lobjakas, objektide valikul tegid kaasa Ivar Sakk ja Mart Anderson.

Interaktiivset näitust saab kõige paremini kogeda telefoni ja linnas ringijalutamise kombinatsioonina. Näitusel eksponeeritakse läbilõiget graafilise disaini ja tüpograafia kaasaegsetest ning ajaloolistest kihistustest ja seda nii Tallinna linnaruumis kui ka veebipõhises Tallinn.design kaardirakenduses, kust saab iga objekti kohta lugeda lisainfot nii eesti kui ka inglise keeles.

Näituse valmimisele aitasid kaasa ka Karin Paulus, Kaire Rannik, Laura Reiter, Kalle Klein ja Anton Koovit. Fotode autor: Juta Kübarsepp.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

///

Autor: Laura Reiter, Eesti Disainikeskus


Näitus, European Design Awards, ED-Festival